Moravius

2003-04-02T00:02:00.000+03:00

I... call for a form of culture in which fiction would not be limited by the figure of the author.
/.../ We would no longer hear the questions that have been rehashed for so long: Who really spoke? Is it really he and not someone else? With what authenticity or originality? And what part of his deepest self did he express in his discourse? Instead, there would be other questions, like these: What are the modes of existence of this discourse? Where has it been used, how can it circulate, and who can appropriate it for himself? What are the places in it where there is room for possible subjects? Who can assume these various subject functions? And behind all these questions, we would hear hardly anything but the stirring of an indifference: What difference does it make who is speaking?

-- Michel Foucault, "What Is an Author?"

2003-03-30T14:44:00.000+03:00

KUS PERSSES MU PASS ON?!

2003-03-30T14:41:00.000+03:00

Ja ongi kõik.

Ma lahkun. Esialgu Helsingisse.

Kui te seda loete (sest enamus teist loeb seda tõenäoliselt esmaspäeva hommikul töölejõudnuna; kas Sinu ülemus teab, kus sa praegu surfid?) olen ma juba läinud.

Ma ei usu, et mind niipea siinmail kohata võib. Kui üldse kunagi. Ja ma arvan, et see on parim, mis minuga juhtuda võib.

Põhjused? Kuidas see oligi - I could give a million reasons, all false...
Võibolla kuigi suur osa seondub tegelikult iseenda eest põgenemisega, kui natuke psühhoanalüütiliselt läheneda. Jätta maha oma minevik, alustada seal uue inimesena.

See eneseleidmise teekond algas tegelikult juba sügisel, kui ma, mis seal
salata, kinga sain ja mingi asketismivaimu puhangus Tartusse tulin. Lootsin siin
avardada oma silmaringi ja loovust ning rikastada end millegi ürgsega. Või midagi. Või siis lihtsalt ei osanud endaga midagi peale hakata. (Kas teie
oskate?)

Ma arvasin, et see jääb ainult üheks huvitavaks aspektiks, et teen ekskursiooni
ära ning siis on seltskonnas huvitav jutustada eksootilisi lugusid maapiirkondadest. Ma oleksin saanud juurde mingi mõrkja, kirbe, ürgse varjundi. Oleksin muutunud tõsiseltvõetava(ma)ks.

Ent mingil hetkel ma taipasin, et ma ei saa tagasi minna.

Sest ma nägin, et on võimalik ka hoopis teistsugune elustiil ja teised väärtused kui need, mille poole ma olin alati neurootiliselt püüelnud.

Mitte muidugi et ma nüüd mingit tartu vaimu idealiseeriks. Siia ei tohi liiga kauaks pidama jääda, see on surm ja mandumine. Aga huvitav, tõesti.

Aga igatahes, ma ei taha minna tagasi. Ma ei suuda naasta endise elustiili juurde. See on... ma ei tea, võibolla ma suudan seda kuidagi põhjendada.

No tähendab, Mihkel Mutt ütles kunagi mingis juubeli-intervjuus, et teda ei häiri tema vanus; ta eelistab mõelda hoopis sellele, kui mitmed suurvaimud polegi nii vanaks elanud ning võtab seega iga lisa-aastat kui ühte kingitust või boonust.
Positiivne mõtlemine kahtlemata. Minu vanuses on siis iga lihavõte, mil risti ei pooda, juba hea lihavõte.

Millegipärast ei suuda ma siiski sellest päris täit õnne välja nõrutada. Mul ei ole tegelikult, valge inimese standardite järgi, mitte midagi. Mul ei ole autot, ega maja, ega naist. Laste kohta ma tõesti ei tea. Mulle ei antaks vist krediitkaartigi. Ma ei oska mitte midagi, mul on keskharidus, laptop ja nullklaasiga prillid (Lacoste!), mille kandmisest ma Tartus loobusin.

Ja ma ei taha minna tagasi, tunda end kogu aeg alaväärsena, teha mõttetuid töid, kujundus siin, slogan seal, Mark tee seda, Mark tee teist, Mark tule peole, Mark kärista välja, tere Mark, mina olen pohmell, tere Mark, mina olen eksistentsialistlik õõv ja masendus, Mark miks sul autot pole, Mark abiellume ja saame lapsed sest et mina tahan, Mark miks sa nii halvasti teenid, Mark, Mark - ja enne kui arugi saad, pole sa enam Mark vaid "leinas langetame pea", sest elu on lühem kui arvatagi võiks.

(Jah, mul on natuke külmetus ja ma arstisin ennast Sudafediga. Kõvemate asjade tegemise komme läks mul vahepeal rahapuudusega üle, ja päris hea on tegelikult olla.)

Ei, ma tahan edasi liikuda. Ennast leida.

Tartu-periood on kõigest esimene samm. Ma ei ole veel liiga vana. Kõik on alles ees. Ma lähen ja leian enda.

Internetist hoian end nüüd vähemalt mõnda aega eemal. Mul on vaja omaette olla, täielikult orbiidilt kaduda. Mobiiltelefoni võtan kaasa, aga ilma kaardita.

Nõud pesin ära, toataime andsin lapsendada. Korteri ja selles leiduvate asjade eest panin Marguse vastutama. Müügu ja öelgu üles, või kasutagu - ükskõik. Mul ei ole tõesti jõudu sellisteks asjaajamisteks. Kotid on pakitud. Võtan kaasa hädavajalikud riide- ja hügieeniasjad, natuke plaate, läptopi.

Ongi kõik.

Hea tunne on. Ma oleks nagu tõesti viimaks ometi hakanud iseendaga toime tulema.

Hüvasti.

2003-03-29T09:26:00.000+02:00

Arvamusliider mr Mark Moraviuse ametlik seisukoht suveajale ülemineku suhtes.

Laenasin Mari käest neli tonni. Ta on ju riigitööl, saab head pappi; pealegi maksan ma tagasi niipea kui seal jalad alla saan. Mari ütles (ja paistis, et ta mõtles seda siiralt), et tal on päris kahju, et ma ära lähen.
(Mari on vist lesbiks hakanud. Iga kord kui ma küsin, kas tal ikka meest ka on, tuleb talle haavatud hirve nägu ette, ta vastab midagi ebamäärast ja viib jutu mujale. Olen paar korda üritanud teda mingite oma sõpradega kokku sättida, aga ta ei võta vedu, vähemalt minu juuresolekul mitte. Ei tea mis tal viga on.)

2003-03-27T23:15:00.000+02:00

Ahjaa, ikkagi, mis see kogu "Inimesi meie ümbert" siis ikkagi oli? Kas ma üritasin uuesti kirjutada "Dublinlasi" või Harala elulugusid? Kas sellel kõigel oli mingi sügavam kontseptsioon?
Ei, mul oli lihtsalt paar päeva kontemplatiivne tuju, ning ma reflekteerisin kõige selle üle, mida enda ümber näen.
Ma oleks võinud ka postitada "Inimesi" vol. 5 - Raul, ent kuna Raul möödunud sügisel surma sai, tuli mulle mingi eetiline tõke ette. Seda enam, et ma polegi tema hukkumise asjaoludega päris hästi kursis, ma ei tundnud teda ise; aga temast on mulle palju räägitud. Ma ei oskagi tegelikult öelda, kas ta kukkus kusagilt alla või jäi millegi alla või uppus hoopis ära. Igatahes läks Rauli nahas mulla alla päris talutav basskitarrist ja maalija, kes polnud viimase kümne aasta jooksul päevagi kaine ega omanud mingit kindlat sissetulekut, ja harva kindlat elukohta. Raulist jäi maha mitu leinavat naist vanuses seitsmeteistkümnest kolmekümne viie eluaastani, keskmine plaadikogu, kitarr ja kümnekonna tuhande krooni ulatuses võlgu. Rääkimata õhinal jutustatud legendidest selle kohta, mille kõigega Raul võis hakkama saada, kui oli paar päeva tõsiselt joonud ja lisaks veel korralikult laksu all. Ilmselt viibis tema peiedel ka (vähemalt) paar põlevate silmadega sõpra, kes juba siis veendunult kinnitasid, et "see pole niisama", sest Rauli vastu tundis omal ajal huvi KGB, ning ka vabariigi ajal polnuvat asi parem.
Ent kes seda teab. Igatahes ei lahku ka Rauli tuhk tema laste ema õunapuu alt Tartus, väikeses puust linnas, mis iial ei maga.

2003-03-25T11:43:00.000+02:00

Mul on kusagil kõhus miski, mida võib juba reisiärevuseks nimetada. Ainus, mida vaja, oleks istuda bussi, sõita Tallinna, istuda laeva ning astuda Helsingis maha. See on nii lihtne, et ma ei saa siiamaani aru, miks ma seda juba varem teinud pole. Uskumatu!
Istun praegu arvuti taga ja üritan uue ideega kohaneda.

Hea küll, õhtupoole pikemalt. Ma pean selle mõttega veel harjuma.

2003-03-23T22:13:00.000+02:00

Mul oli eile suur masendus ja ma tundsin, et mulle on kedagi vaja, kes mind kuulaks. Läksin külla Margusele ja rääkisin talle oma elust. Margus kuulas ja kuulas mind ning käratas lõpuks: "Kurat, aga mis sind siin kinni hoiab?" nii valjul häälel, et väiksem laps hakkas kõrvaltoas karjuma ning vanem, kes arvutilaua juures asjatas,tõmbas endale ühe kiirköitja kaela. Marguse naine ilmus ukselävele, mähe näpu otsas, ja vaatas meid etteheitval pilgul. Margus astus akna juurde ja hakkas, seljaga meie poole, prille puhastama.
Alati aitab kui sõpradega rääkida! Lahkusin Marguse juurest tükk maad rõõmsamana. Tõepoolest, nagu ta ütles - mis mind siin linnas kinni hoiab? Absoluutselt mitte midagi! Terve maailm on mu ees lahti!
In fact, mul oleks ju isegi põhjust lahkuda. See Internetist naise otsimise teema on vahepeal päris hästi edenenud. On nagu sihuke mingi interneti-kosjakontor, sa teed seal endale etteantud valikutest kasutajaprofiili - mina näiteks panin lahtrisse "kui kaugele oled nõus reisima, et tutvuda" valiku "armastust otsides reisiks kuhu iganes" ning sissetuleku lahtrisse "I'd rather not say". (Tõelistele naistele meeldib, kui mees on rahaasjades diskreetne, see näitab küpsust.) Siis saad sa igasuguste naiste kasutajaprofiile vaadata. Nende kontaktandmete vaatamine muidugi maksab. Niipea kui oled mingi musi leidnud, ja klikid seal all olevale lingile "contact her", satud saidile http:// www.date.com/howtopay.html. Väga kaval minu meelest. Õnneks saab naisele nagu tasuta märku anda, et sa huvitatud oled.Siis ma ühele andsingi, ja see saatis mulle kohe meili oma hotmaili-aadressiga, ta oli nagu selle kosjakontori maksu maksnud ja võis vabalt kõigi kontaktandmeid vaadata.
Päris lahe tsikk tundub olevat. Mingi soome tibin, üksikema. Helsingi lähistel maja. Meil on kuum kirjavahetus, ja juba on sellest juttu olnud, et ma võiks Soome minna. Olen siiani olnud selles suhtes natuke reserveeritud, sest sellega oleks ilge jama, aga samas - miks mitte?

2003-03-22T23:22:00.000+02:00

Inimesi meie ümber vol. 4:
Mart/Tiina.

Mart on keskmise kehaehitusega, prillidega ja kampsuniga filosoofiamagistrand. Mart kannab baretti ja mingi arvutifirma logoga üleõlakotti, millest ripnevad alati välja paberid ja raamatud. Mardi näkku on kirjutatud kurb tõsiasi, et ta ei aita oma näonahal saastatud linnaõhuga toime tulla. Ta joob uskumatult palju. Optimistlik.
Mart võib suure tõenäosusega vestluses spontaanselt Kanti või Ricoeuri tsiteerida. Ta kuulab meeleldi klassikalist muusikat. Teda leiab tihti ülikooli raamatukogust.
Vajadusel läheb Mart leplikult Tallinna - kui seal toimub mõni konverents või üritus. Sama leplikult läheks Mart Riiga või Leipzigi. Tagasi jõudes ohkab ta rahulolevalt ning läheb Illegaardi õlut võtma.
Mardiga koos liigub tihti ringi väikest kasvu ja meikimata tagasihoidlik tütarlaps.

Tiina on keskmise kehaehitusega, prillide ja kampsuniga filoloogiamagistrand. Tiina kannab baretti ja mingi konverentsi kirjadega üleõlamappi, millest ripnevad alati välja paberid ja raamatud. Tiina juuksed on köidetud lihtsaks tuhmiks hobusesabaks. Seltskondlikel üritustel võtab viisakalt dringi, suitsetab palju. Omal moel optimistlik. Nii ka tema lapsed.
Tiina suudab vestluse käigus spontaanselt Underit või Liivi tsiteerida, otsekui oleks see kõige loomulikum asi maailmas. Ta armastab klassikalist muusikat. Teda võib leida kirjandusõhtutelt ja esitlustelt, ning muidugi ülikooli raamatukogust.
Tiina osalus kultuurielus pole muidugi ainult passiivne - ta kirjutab ka ise aeg-ajalt mõne analüüsi või ülevaate. Samuti lööb Tiina kaasa laulukooris.
Suviti kaob Tiina abikaasa ja lastega maale. Tallinnasse satub haruharva.

Ükskõik kui pikaks ajaks ka Tartust lahkuda, naastes võib alati Mardi või Tiina juurde teed jooma ning viimase aja eesti kirjandusest rääkima minna.

2003-03-20T12:37:00.000+02:00

Just siis, kui korteriuks ootamatult avanes, olin parasjagu voodis kolme...

Kui tahad lugeda täisteksti enne kella 17, telli endale blogi täisversioon! Täisversiooni saad tellida siit!

Kaval, mis? Aga tõesti on näpud põhjas.

2003-03-19T22:32:00.000+02:00

Inimesi meie ümber vol.3:
Sander

Sander on napilt kahekümneaastane. Ta elab Tartus, ühes uutest ühikatest.

Sander on väga erudeeritud kõige alal, mis puudutab popmuusikat ning popkultuuri. Kui keegi juhtub temaga rääkides mainima näiteks mõnd kunstnikku, keda Sander ei tea, ütleb Sander malbelt:"Väga huvitav, kas sa võiksid mulle temast rääkida?" Järgmise inimesega vesteldes põimib Sander äsjasaadud infot oma jutu sisse, nagu oleks ta selle juba emapiimaga sisse imenud.

Kooli ajal kandis Sander prille ning oli kehaliselt kidur. Kui keegi temaga argumenteeritud vaidlust pidama hakkas, jäi Sander kindlasti peale; toore füüsilise jõu ees oli Sander võimetu. Õnneks sattus Sander käima pealinna suhteliselt heas koolis, kus oli koos intelligentne seltskond.

Sander tunneb end koduselt ülikonnas, armastab kanda smart casual'i.

Sandril kipub olema komplekt valmiskujul esitatavaid "jutte" või "lugusid" - mõningad huvitavad episoodid tema elust; mõni intrigeeriv poliitiline või etnograafiline fakt. Ta püüab jälgida, et ta neid kaks korda samas seltskonnas ei esitaks. (Siiski leidub inimesi, kes on kolm korda kuulnud, kuidas Sander koos naisprominendiga Pärnus vihma käes bussi ootas ning naisprominendi oma vihmavarju alla võttis.)

Kui Sander satub vestlema kellegagi, kellest ta lugu peab, hoiab ta silmad-kõrvad lahti ning esitab edaspidi oma "guru" arvamusi juba oma isiklike seisukohtadena.

Sander armastab kõike trendikat. Ta ihkab kiiresti jõuda sellisele tasemele, et trendikus oleks talle iseendastmõistetav, igapäevaelu osa. Talle valmistab tuska, et ta ei suuda veel trende nautida, aga samas neist üle olla, nagu need, keda ta imetleb.

Sander esitleb end kogenud armastajana.

Ta on väga valvas teiste inimeste töös esinevate puudujääkide suhtes, olgu see ettekandja või ametnik. Taolistest inimestest jutustades ei leia Sander oma sõnades halastust.

Pärast poolteist aastat kestnud meedia- ja avalikkussuhete õpinguid lahkub Sander Tartust. Enam me teda siin ei kohta.

2003-03-19T10:50:00.000+02:00

Kevadtempleit on tõesti meeldivalt haige, iseäranis see vili seal üleval vasakus nurgas. Ühtlasi kütab ta kirgi - olen saanud anuvaid kirju palvega "see õudus" maha võtta.
Ei, kullakesed. Ma saan aru, et musta ja pruuniga harjunud eesti inimene esialgu valgust, õhku ja värvikirevust jälestab nagu prussakas. Aga inimene harjub kõigega, ka poomisega - esimene kord on valus, teine kord mõnus ja kolmas kord küsib juba ise. Või oli see kuidagi teistmoodi? Päikest! Sinu personaalne värviterapeut Mark "O.-M." Moravius.

Muuseas, teeme vahekokkuvõtteid. Praeguse seisuga arvab 86 protsenti internetikasutajatest, et tudengid võiksid tööle minna, selle asemel, et riigilt toetusi nuruda. 14 protsenti on seisukohal, et tudengid surgu maha. Rahvas on kõnelnud! Täpsema tulemuse saamiseks jätame polli siiski tänase päeva jooksul üles, ehk mõni haige vanainimene pole veel jõudnud arvuti juurde tulla.

Lõplikud tulemused siis õhtul koos "inimesi meie ümbert vol.3"-ga.

2003-03-18T12:57:00.000+02:00

Inimesi meie ümber, vol. 2:
Teele

Teele on umbes kahekümne ühe aastane. Ta elab Tartu kesklinnale üsna lähedal, üürides koos sõbrannaga korterit.

Teele kohta on väga raske öelda, millega ta tegeleb. Ta natuke joonistab, natuke kirjutab, natuke õmbleb. Natuke mängib mõnda pilli ja komponeerib, natuke teeb tai chid. Jaanuaris kuulukse, et ta teeb eksameid, aga kus või kellele? Teda leiab tihti kohvikutest, õhtuti võib teda kohata mis tahes kohalikus klubis, pungiüritustest diskodeni. Mõlemal pool tunneb enamust rahvast.

Teele välimuse kohta ei oska ka midagi kindlat öelda. Vahel kannab kontsi, vahel mitte. Seelikut reeglina ei kanna. Juuksed pikad või lühikesed, heledad või tumedad - oleneb kellega võrrelda. Sale või jäme - oleneb, kellega võrrelda. Bitch või korralik - jällegi oleneb!

Teele telefoni mälu on numbreid täis. Ta räägib rõõmsalt ja hoogsalt, aga pilk on vahel natuke nukker. Üritustel kammib end natuke sassi. Teele suitsetab ja kannab läätsesid. Teeb vahel natuke kanepit või natuke spiidi. Vahel käib natuke ühe, vahel natuke teise poisiga. Üldiselt räägib, et välismaal on parem. Suvel natuke töötab ja siis natuke hääletab.

Teele vanematekodu on kusagil teises linnas. Mõnel enesega pahuksis olemise hetkel tunnistab ta endale, et on tegelikult lihtsalt ülikooli ettekäändel vanemate silma alt ära ja nõrutab neilt samas pappi.

Teele kohta ei saa teha ühtegi ennustust, kus ta on viie aasta pärast, aasta pärast; isegi mitte seda, kus ta järgmisel hommikul ärkab. Teele meelest on Tartu "nii armas".

2003-03-18T02:16:00.000+02:00

Paistab et tudengite hulgas on toimuma hakanud mingi käärimine. Mingi toetus võeti ära, või tahetakse võtta? Hammaste krigin ja silmade hõõgumine on nähtav-kuuldav üle terve linna!
Omalt poolt toetan püha üritust hääletusega. Anna oma hääl juba täna!

2003-03-17T10:05:00.000+02:00

Inimesi meie ümber, vol.1:
Marek

Marek on kahekümne kaheksa aastane. Ta elab Tartu äärelinnas, väiksemat sorti kortermajas. Ta tegeleb ehitusega - ta on oskustööline.

Naine, kellega Marek paar aastat koos elas, kolis nüüd lõpuks ometi välja, ja võttis kaasa kõik köögiriistad. Marek käis neid tagasi küsimas, aga naine ei tahtnud anda. Kui Marek järgmine nädal objektilt raha kätte saab, ostab ta uue diivanvoodi ja viskab vana, naise oma, välja. Marek ootab seda aega.

Marekit on juba kaks naist üritanud võrku püüda. Ära rõngastada. Aga tema on kaval. Ta ei taha küll niiviisi peret luua, kui pole enda elamistki. Marekile ikka ei meeldi üürikorteris. Ikka enda korter võiks olla, muidu maksa seda üüri...

Marekil on keskharidus. Ta on tegelenud rahvatantsuga.

Pärast seda kui naine välja kolis on üksinda ometi väga igav olla. Marek ei mõista hästi midagi endaga peale hakata. Raamatute lugemine Marekile hästi ei istu. Ta putitab päevad läbi maja taga autot. Kohates mõnd naabrit räägib ta nendega sellest, kui kõrged on maksud, kui tüütud on pensionärid ja kui väga oleks ikka raha vaja. Kui oleks raha, siis ostaks ikka oma elamise ja ei peaks enam üüri maksma.

Marek ei armasta Tallinna. Ta vahel ikka käib seal. Sügise poole käis seal paar päeva, niisama. Elas sõbra juures Lasnamäel. Ta käis Tallinna peal ringi vaatamas. Ega ta Lasnamäelt suurt kaugemale ei julgenud minna, kartis et eksib ära. Jalutas niisama seal majade vahel. Korra käis sõbraga kesklinna ka vaatamas. Nägi presidendilossi - või mis see on seal mäe peal? - ja liputorni. Marek oleks tahtnud miljonipeldikut ka näha, aga seda ei leidnud üles. Otsis küll. See peaks ju kuskil sealkandis olema? Sõber ka ei teadnud. Ei, hull asi selle miljonipeldikuga. See ei ole õige asi, et üks peldik nii kallis on. Aga näha oleks küll tahtnud, mis seal siis kullast on. Aga näe - kahjuks ei leidnud. Marek oli selle üle natuke pettunud.
Ei, Marekile ikka Tallinn ei meeldi. Liiga... liiga... ei, ei meeldi. Paremad palgad on küll, jah, aga ikka... ei taha sinna.

Marek armastab kuulata rokkmuusikat. Talle meeldib eriti Guns'n'Roses. Ta peab ühe tüdrukuga plaani, aga paistab et asjast vist ikka ei tule suuremat, tüdruk leiab tema jaoks rohkem vabandusi kui aega. Muidu vahepeal oli plaan tüdruku juurde Annelinna kolida, saaks oma korterist välja, ei peaks enam seda üüri maksma, aga paistab et asjast ei tule midagi välja.

Marek jääb Tartusse elama terveks oma eluks.

2003-03-16T16:00:00.000+02:00

Aga üldiselt olen juba reipam ja rõõmsam. Otsin internetist naist ja hakkan üleüldse elu vastu sutsu rohkem huvi ilmutama. Iidsed aasia salatarkused tõesti kickivad!

2003-03-16T15:16:00.000+02:00

Sõnu, mida üritan oma blogis vältida:

alkeemik
ametiraha
apananski, leonid
coelho, paul
concordia
gümnaasiumiõpilased
hint, mati
kaupers, renars
kupar
kõusaar, kadri
mamma mia
murutar, kati
näo koorimine
priimägi, linnar
vabaduskell
võrgud, kakumäe

Lihtsalt - ei ole vaja. (Nimekiri võib täieneda.)

2003-03-15T14:46:00.000+02:00

ohjah.

2003-03-15T12:20:00.000+02:00

Tõesti väga helge templeit.

2003-03-15T12:08:00.000+02:00

Nii ilus ilm on väljas, mõtlesin et teeks õige vähe kevadisema blogi ka. Tänase templeidi autoriks on Susan, templeidi nimi on Juicy. Juhul kui Blogger nüüd taaskord mingit kräppi kokku ei keera, peaks teile kõigile avanema ilus ja inspireeriv kevadblog.

2003-03-14T21:23:00.000+02:00

Nii, nii! Täitsin lõpuks ometi lubaduse, ehkki asi pole enam üldse popp. Igatahes, siin see on: arvamusliider mr Mark Moraviuse ametlik seisukoht Iraagi sõja suhtes.

2003-03-14T12:55:00.000+02:00

Ahh, ma alles nüüd panen tähele - tegelikult on kaks viimast kannet ju täiesti Meediakriitiku rida ajanud, ma ju lubasin, et siin blogis tegutsen ainult enda naba vahtimisega. No - savi. Küll hakkan ka teda updatema.

2003-03-14T12:52:00.000+02:00

Delinquency of the day:
11. märtsil kaebas Arte gümnaasium Mustamäe alaealiste komisjonis seitsmenda klassi õpilaste Sandra ja Maria kontrollimatu käitumise peale: tüdrukud valetavad, ropendavad, sõimavad klassikaaslasi, maalivad õpetajatest akte , loobivad tunni ajal kingi, hüppavad laudadel.

Tase.

2003-03-14T00:32:00.000+02:00

Ekspressi vahel on sedapuhku jälle koolilehe-eri.
Aru ma ei saa. Absoluutselt iga kord, kui noored kusagile kirjutama lastakse,tuleb üks artikkel koolis riietumisest ja teine anoreksiast. Anoreksiaartikkel kujutab endast endise anorektiku jutustust, kes nüüd on aga jälle kakskümmend kilo juurde võtnud, terve ning rõõmus, ehkki tervis ikka veel jupsib natuke.
Ma loeks suure huviga ükskõik mida muud. Intervjuud tegevanorektikuga. (Intervjueerija võiks õrritada teda sõõrikuga.) Anoreksiateemalist osaluseksperimenti. Toitumisteadlase selgitust anoreksia mõjust. Vähetuntud fakte anorektikute seksuaalelust. Ühesõnaga - mida iganes muud kui tütarlapse selgitust, kuidas ta puberteedieas komplekside tõttu aina vähem ja vähem sööma hakkas ja lõpuks haiglasse viidi; kuivõrd olen seda juba väga mitu korda lugenud.
Teismelised masendavad mind. Kõigi teiste vanusegruppide puhul stagnatsiooni märke nähes võib seda välja vabandada küpse eaga, seitse korda mõõtmise ja teiste taoliste asjadega. Aga noored, kes ideaalis peaksid mässama ja uut looma, panevad kõik vudinal täpselt ühtemoodi ringiratast, ilma igasuguse kreatiivsuseta. Ning siis nad kasvavad suureks ja hakkavad samuti kõike tegema nii nagu meil siin alati on tehtud.
(Tegelikult räägib praegu vist minu suu läbi vana hea tuttav, eesti riigi ja selle kodanike pühendunud põlgur P. Olen hetkel tema mõju all, kuna jõime äsja koos ja kirusime eestlaste tuima hinge ning nende väiklast natsivabariiki, me ei taha kumbki selle vastiku riigiga midagi tegemist teha. Me pole Eesti riigilt midagi palunud ega midagi talle võlgu, hommepäev võite persse pista oma riikluse! Raha joomiseks andis meile Tartu linna sotsiaalabi osakond.)
Üldiselt - õpetuseks noortele ja meenutuseks vanadele: loomingu raamatukogus ilmus nii kuskil kaheksakümnendate alguses lääne kuuekümnendate tekste, mis mingil moel ilmselt sealse ühiskonna kriitilised olid. Nende seas olid ka Michael Frayn'i "Plekkmehed" ja "Hommikupooliku lõpu poole".
Neid mõlemaid oli juba üheksakümnendate keskel väga õpetlik lugeda, nad tegid nii mõnegi asja tükk maad selgemaks. Eriliselt helge ideena jäi mulle meelde katse luua ajakirjaniku tööd hõlbustavat masinavärki, mis võtaks kartoteegist artikleid ning avaldaks neid teatud kindlate ajavahemike tagant uuesti. Nii ilmuks näiteks ikka aegajalt artikkel halvatud tüdrukust, kes taas tantsima hakkas, muudetud oleks vaid tüdruku nime ja elukohta. (Miks mulle tundub, et see aparaat on juba leiutatud?)
Ühesõnaga, lapsed, lugege. Jätke meelde - Michael Frayn.

Ise lugesin läbi uue Vikerkaare, ja olen täielikult valgustust leidnud. Jaapan kicks ass! Ja Stockmann enamgi veel!

2003-03-13T11:19:00.000+02:00

No igatahes lõpetasin ma vana ELO kuulamise ja kuulan nüüd vana OMD-d.

Kas see kõik (ebamäärane käeviibe, mis hõlmab ümbritsevat) ikka on päris adekvaatne viis depressiooniga toime tulla?

2003-03-13T10:59:00.000+02:00

Algul mõtlesin et lähen lasen jälle Prozacit või siis mingeid nootroopikume välja kirjutada, aga mingi aje mõjul otsustasin ümber (rahast hakkas vist kahju). Ostsin selle asemel käsimüügist mingeid zhenshennikapsleid. Hetkel on mul vanast harjumusest psühhosomaatiline esimese päeva iiveldus.
Samas ma usun et iidse aasia salatarkused toovad mulle rohkem kasu kui kõik see keemiline sodi, mida ma aastate jooksul sisse olen söönud. Tõenäoliselt paranevad minu vaimsed ja füüsilised võimed seninägematute kõrgusteni. Ilmselt ei tunne ma end seitsme päeva pärast enam äragi.

Seniks aga surfin Kesknädala koduleheküljel. Kuulake vaid:
"Tahaks lausa appi karjuda aga keegi ei kuule, valitsuse vanker muudkui veereb mäest alla ja üha hoogu juurde saab... "
Kui aega saan, tikin selle ristpistes ära ja riputan voodi kohale seinale. Selle kõrvale aga tsitaadi Gustave le Boni "Hulkade psühholoogiast": "Kes tunneb kunsti, kuidas mõjutada hulkade kujutlust, see tunneb kunsti, kuidas neid valitseda."

Ning lisaks kõigele tuli tali tagasi. Oh issand issand issand. Kas iial lõpeb minu kannatuste rada?

2003-03-10T19:59:00.000+02:00

Aga muuseas, selles passi teemas oli ta täielikult ise süüdi. Täielikult! Ta ju teadis, milline vastutustundetu tegelane ma olen. Vaadake kus ma enda passi hoian - köögikapis! Nii et mind pole siin küll mitte milleski süüdistada.

2003-03-10T19:57:00.000+02:00

Ahh... tiu-tiu ja teisiti... aga no mis seal ikka. Ma saan sellega hakkama. Ma elan selle üle. Ma elasin üle kaheksakümnendad. Ma elasin üle kapitalistliku korra alguse. (Haiglaselt naljakas aeg oli, mäletate?) Tegelikult, kui mõtlema hakata, pole viimase mõnekümne aasta jooksul terves maailmas juhtunud ainsatki asja, mida ma poleks üle elanud! See annab lootust, kas pole?

Ometi on Tartu juures üks anomaalne aspekt, mis nõuab veel harjumist. Ma olen, nagu näha, leppinud juba väga paljuga. Olen leppinud sellega, kui paindlikult kasutatakse siin ööpäeva ja raha. Olen harjunud, et igasugune tegusus kutsub esile siira hämmelduse: "Kuhu sa kiirustad?" Olen harjunud kohaliku külalislahkusega, mis viimaks viib selleni, et sa sõna otseses mõttes elad terves linnas - süüa käid tegemas ühe sõbra pool Annelinnas, magamas käid ühe tibi juures Karlovas, ja elutuba koos telekaga on mingite tüüpide pool Supilinnas. (Omamoodi päris muhe tunne.) Olen leppinud sellega, et kui minna polikliinikusse taastusraviarsti juurde, siis algul ta masseerib su jõuliselt läbi, seejärel aga süütab küünla ning teeb selle kohal peopesadega ringe, et puhastada end sinu energiast. (Tegelikult ma sellega veel päris leppinud ei ole, aga liigun selle suunas.) Olen viinud end kurssi faktiga, et tõepoolest leidub eatuid prillide ja pika seelikuga naisterahvaid, kes võivad igapäevavestluse sekka spontaanselt luuletusi deklameerida. (Viimases Loomingus oli Mihkel Muti lühinäidend valimistest, kus samuti esines analoogne episood. Tallinlased, te ilmselt arvasite, et see on fake. Ei. Nad tõesti teevad nii!)

Aga millega ma veel natuke harjuma pean, on see, mismoodi siin saab lihtsalt inimesi... no ütleme:esile kutsuda. Pole vaja teha muud kui kellegi peale natuke aega intensiivselt mõelda - ja ta satub sulle peagi tänava peal vastu. Raudne meetod. Olen siiani selle töökindlusest natuke shokeeritud.

2003-03-07T13:35:00.000+02:00

Eile õhtul üritasin Zavoodis naisi vahtida. Paraku läks kavatsus mul kiiresti meelest ära ning hakkasin pea jalamaid vahtima absoluutselt kõiki ümberolijaid. Pean oma keskendumisvõimega midagi ette võtma.
(Oh ohjah. Staaþikamad lugejad ilmselt mäletavad, millalgi sügise poole panin kirja naistesebimise kohtade allakäigutrepi, mis sai alguse Pattayast ning kulges läbi club Tallinna, Illeka ja Zavoodi aasa peal onaneerimiseni.
Nagu kiuste on praegu aasad lume all.)

Eile hommikul aga kuulasin kaks tundi vana Electric Lights Orchestrat, mängides sinna juurde Keskerakonna tulukettaga. Seejärel, nii umbes pool tundi, jälgisin peegli abil, kuidas kasvab habe.
Huvitav oli, kusjuures!

2003-03-06T14:48:00.000+02:00

Ühe püsisuhte lõppemise sümptomaatika, universaalne:
1. Meeles on ainult hea. Kõik sellised pisikesed armsad asjad - tema naeratusest kuni spetsiifiliste isiklike mälestusteni. Kõik see tekitab mõrkja ning igatseva hingeseisundi.
2. Tekib küsimus: miks üleüldse lahku mindi?
3. Küsimusele vastust otsides hakatakse meenutama kõike seda, mille pärast õieti lahku mindi.
4. Tekib küsimus: kuidas üleüldse sellist isikut nii kaua välja kannatati, temaga aset ja toitu jagati? Saabub tusk ja piinlikkus.
5. Algab tsükkel, mille käigus aetakse ekspüsisuhte passile ümber kokteil lauaviinast ning apelsinimahlast "Samba".
6. Ning tsükkel kestab.

2003-03-02T22:38:00.000+02:00

Oh persse küll.

Te nüüd muidugi arvate, et teate, kuidas asi läks. Et jäin ikkagi mekutama ja jokutama ning täiesti ootamatult oli kell juba viis minutit kaheksa läbi ja ma lõin käega.

Oi ei. Ma tõesti, täiesti ennastsalgavalt, lippasin valimisjaoskonda, jõudsin napilt enne sulgemist, vaatasin juba kaugemalt, millise lauakese juurde ma pean minema, lähenesin hoogsa sammuga ja esitasin passi. Tädi vaatas passi, vaatas mind, vaatas veel kord passi ja vaatas veel kord mind, kuni ma juba kärsituks muutusin.

No - terasemad teist on ilmselt juba aimanud, mis värk oli. Ma olin valima tulnud oma ekspüsisuhte passiga.

Jaoskond suleti ja mind visati välja nagu... no, nagu inimest, kes pole valima tulles suutnud isegi õiget passi kaasa võtta. (No andke andeks! Just nägin uudistes karmi tegelikkust: valimiskabiinile lähenenud papi jäi selle ees rippuva punase kardina ees kõhklema, uuris siit- ja sealtpoolt ning üritas viimaks hakata kardina alt läbi pugema, kui keegi valimiskomisjonist viimaks talle appi tõttas ning kardina kõrvale tõmbas. Hakkan taaskord sügavalt kahtlema, kas rahva võim on ikka see kõige õigem valik.)

Müstiliselt juhtumil on tegelikult päris elementaarne seletus, kui me mõni aeg tagasi Pattayas käisime, andis püsisuhe passi minu tagataskusse, sest tal endal polnud seda kusagile panna. (Käekotiga pidudel käimise keelasin ma tal ära. Vihkan seda kommet tulla klubisse kotiga, panna see keset põrandat maha ja seejärel tantsida ringis selle ümber ning teha skandaal, kui keegi peaks kotile kogemata jalaga andma. Samavõrdselt vihkan kommet "kallis hoia korraks mu kotti, ma lähen tantsin natuke". Pealegi näeb ridiküliga ringihängimine erakordselt kramplik ja väga ebaseks välja. Kottidega klubiskäimine jäägu meeste pärusmaaks.)
Tagasi polnud tal meeles küsida ja mul polnud meeles anda, ja nii see kuidagi jäi.

Minu enda pass on siiski ka minu käes, leidsin selle täiesti ootamatust kohast - köögikapist.

Pagana jama selle asjaga. Nüüd tuleb temaga kuidagi ühendust võtta. Huvitav, et ta ise pole seda teinud. Millega tema valimas käis?

2003-03-02T19:35:00.000+02:00

Teen dringi lõpuni ja olengi juba teel! Panin juba salligi kaela. Mitte et ma veel päris täpselt teaks, keda ma valin, aga neil on seal ju mingid nimekirjad ka väljas?

2003-03-02T19:33:00.000+02:00

Olen juba täiesti minemas. Jõuan ilusti täpselt.

2003-03-02T17:36:00.000+02:00

Ma lähen. Raudselt lähen. Aega on ju veel küll.

2003-03-02T12:11:00.000+02:00

Jah, loomulikult lähen ma täna valima.

2003-03-01T23:39:00.000+02:00

Nii, Meediakriitikusse sai uus postitus üles. Tegu on nädalavahetuse special-väljaandega Sootsiumikriitik, mis kõnnib eestluse müütide hämaraid radu pidi.

2003-03-01T21:01:00.000+02:00

Ja ikkagi, teate, ma olen nagu kati ilma karuta. Oli see püsisuhe mis ta oli, aga igatahes täitis ta päeva. Ning tekitas millegipärast illusiooni, et raha on rohkem kui tegelikult on. Mul on praegu umbes selline tunne nagu järgmise päeva hommikul, kui ärkad võõras kohas, oksene ja püksata, ning hakkad kiiret seisundiaruannet koostama, tulusid-kulusid kokku võtma: mis ma olen, kus ma olen; ja kuidas mul läheb.

Mul on kogu aeg selline loiult rahulolematu ja tühi tunne. Kõik need mu pisikesed ja tähtsusetud tõlke-, toimetus-, kirjutus- ja kujundustööd võtavad enda alla suhteliselt tühise osa nädalast ning on tehtavad kus tahes. (Kohvikus töötamine on kickass, mulle meeldib! Ei pea ise kohvi keetma, mis võiks tööhoogu segada.) Raha toovad nad sisse täpselt parasjagu niipalju, et saab peost suhu elada. Aeg-ajalt tolgendan ma mõnel avalikul loengul või seminaril, vahel käin mõnel näitusel või esitlusel. Suur osa ajast möödub mõne tuttava juures, mõnes joomakohas või klubis, või aelen selle aja kodus maha. Aeg ja raha nõrguvad näppude vahelt minema.

Kätt südamele pannes olen ma vist suhteliselt kasutu inimene, aga kätt südame pealt ära võttes - kes meist see ema teresa oleks?

Kõigest mõne tuhande kroonine vahe sissetulekus on mu idenditeedile totaalse põntsu pannud... või olen ma siis lihtsalt hakanud (kõigi pingutuste kiuste) suureks saama? Ei, pigem siiski see mõne tuhande (nii mõnegi tuhande) kroonine vahe.

Mu sidemed endise eluga hakkavad juba täielikult kaduma. Ma eriti ei viitsi enam Tallinnas pidudelgi käia. Tartu-Tallinna vahel sõitmine on lihtsalt kohutavalt tüütu. Seoses sellega vajuvad ära ka pealinna-tutvused. Meilimisega, teate isegi, on nii nagu on. Murdsin hiljuti Noku klubikaardi ära, üritades sellega leiba lõigata. Enamus vanadest Face'dest ja Attitude'dest on läinud tulehakatuseks. Contradiction on otsakorral, ostsin Fa.

Ja ma tõesti ei oska öelda, kas see kõik on mulle lõppkokkuvõttes hästi või halvasti mõjunud, või on mu virin ja hala ehk üleüldine madalperiood seotud liiga äkiliselt toimunud antidepressandi-võõrutusega. (Noor tekstianalüütik! Siin ka vastus paar postitust tagasi esitatud küsimusele! Citymarketi sooduskupong läheb Kristole Jõgevalt, kelle telefoninumber algab numbritega 055. Kui tundsid end ära, tule hauinnale järele.)

Ei tea. Võibolla varsti selgub, kas mu blogist saab kokku panna raamatukese "Moravius ehk Ühe vurle ümberkasvamise lugu (Hale-armas jutustus!)" või maleülesande - "Intellektuaali võitlus vaesuse ja depressiooniga. Intellektuaal alustab, vaesus ja depressioon võidavad."

Hoian teid asjaga kursis.

2003-02-28T12:38:00.000+02:00

Üks kevadine hetk:

Moravius kõnnib mööda jõekallast ja näeb kahte tühja õllepudelit.
"Moravius," mõtlevad pudelid.
"Baer," mõtleb Moravius.

(Need, kellele nali nõme tundus, neile kompensatsiooniks tänane Ernie-koomiks )

Ma tahaksin tagasi süütusesse. Tahaksin tagasi "võluvat teadmatust" selle suhtes, kui palju raha tühja taara tagasiviimise eest saab ning mis maksab saiapäts. Tahaksin tagasi aega, mil trendiajakirjad ei tekitanud minus ahastust ("poolteist tonni mingisuguse kuradi odekolonni eest?!"). Aega, mil sada krooni oli väike raha. Aega, mil sushi tähendas midagi muud kui "sott mingi kuradi supilusikatäie riisi eest". Aega, milles sajad inimesed elavad sama rõõmsalt ja teadmatult edasi. Aega, mille vabatahtlikult seljataha jätsin ning tulin... lätetelle, paastu ja palve juurde. Tõelisesse maailma. Maailma, kus Philippe Starck ei tähenda suurt midagi ja Casamilano ei tähenda üleüldse midagi!

Ma ei saagi tegelikult veel aru, kas ma kahetsen või mitte.

2003-02-27T14:29:00.000+02:00

Paneme siis juba ühe lingi ka.

Kui tingimata olla arutu fänn, siis igatahes parem nii kui teisiti , kas pole?

Kahjuks on disaini kallal ümberlõikamisnuga tarvitatud, veel paari nädala eest oli asi palju magusam. Sisu, paistab, on laias laastus samaks jäänud. Värskendav.

2003-02-27T13:39:00.000+02:00

Lehekülgede viisi sõimu ja hala jääb üles panemata. Hakkan juba tasapisi asjast üle saama. Me oleme ju kõik siiski täiskasvanud inimesed, ma ise olen täiesti küps ja emotsionaalselt väljakujunenud, kahtlemata on niimoodi kõige parem, inimesed ikka aegajalt lähevad lahku, pealegi pole tal mingit põhjust arvata, nagu oleks tema minu maha jätnud, tegelikult juhtus ikkagi vastupidi, igatahes on täiesti kindel, et mina kaalusin seda võimalust juba palju, palju, palju varem kui see tema peakesesse üleüldse jõudis, pealegi on äärmiselt lahe olla vaba inimene, pealegi oli ta ilge bitch ja käis mulle tõttöelda juba päris korralikult närvidele, aga ma otsustasin olla ennastsalgav ja tema huvides temaga käia, sest igale naisele on siiski meest vaja, ma kulutasin oma niigi napist järelejäänud noorusest (olen ju siiski parimates aastates) tema peale kõige mõttetumad nädalad, või kaua see õieti kestis, ja mis ma vastutasuks saan?! Öeldakse et tahetakse enda kõrvale kedagi, kes poleks nagu psühhiaatriaõpikust välja astunud! Johhaidii! Tere tali! Ema on sul psühhiaatriaõpikust! Kes kurat ärkas öösiti nuuksudes ja kiljus "ma nägin unes, et kukun sellel eksamil läbi oh hoia mind kallis", ja kes siis pidi olema see mees kes tõuseb ja teeb suhkruvett? Siis ei olnud psühhiaatriaõpikutest juttugi, eksole? A niipea kui eksamid üle elatud, niipea kui jälle sõbrantsid ja peod meelde tulevad, niipea visatakse mees välja ja jäetakse cipramil endale?!

Hingame sisse.
Hingame välja.

Ei, mitte kõigest sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Tahtsin teha leebe ja reflektiivse sissekande. (Reflektiivsusest rääkis eile väga armsasti ja väga hambutult Marju Lauristin "Puldis". Arutlus käis selle üle, kes on intellektuaal. Kes on aru saanud, mis on "Puldi" mõte, meiligu mulle ja selgitagu. Olen seda eksperimendi korras vaadanud küll kanepis peaga, küll purjus peaga, küll selge peaga. Küll äsjavirgununa, küll unisena. Küll pärast SLÕhtulehe ja küll pärast Dostojevski lugemist. Ikka pole naljakas. Praegu polnud tegu irisemise vaid siira hämmastusega, et sellist saadet edastatakse. Ilmselt ma pole siis sihtgrupp.)
Tahtsin anda kindla lubaduse, et lähen kindlasti valima, on see nüüd pühapäeval, või millal.

Tahtsin tegeleda vahelduseks ka noorsoo harimisega, ja teengi seda. Here we go: kõigile algajatele tekstianalüütikutele. Toetudes käesoleva blogi viimase seitsme päeva sissekannetele selgitada välja, miks Mark Moravius eile-üleeile vahetpidamata iiveldas, oli kaetud külma higiga, tundis end erakordselt närviliselt ning ravitses end viina, Battery ja jääkuubikute seguga? Õigesti vastanute vahel loosime välja Citymarketi sooduskupongi, mis annab hinnaalandust Sambal Oeleki kastme või Mayeri pesupulbri ostul. Säästa juba täna!

Tahtsin kirjutada ka sellest, et sain eile, niigi suurepärasel päeval, teada kaks masendavat uudist oma tutvusringkonna kohta.
1) M. on hakanud diilerdama. Uudis on äärmiselt jahmatav. (Veel umbes aasta eest oleksin öelnud "rõõmustav", aga ajad pole enam need.) Kui Eestis oleks, nagu USAs, elujõuline keskkooli aastaraamatute traditsioon, oleks tema pildi kõrvale kirjutatud "least likely to become a drug dealer". Uudis tekitas minus tõtt-öelda ainult ühe mõtte: KUI nüüd välk tõepoolest ühel hetkel sisse lööb ja Justitia mõõga tõstab etc etc, kui siis armastavad lapsevanemad võtavad rahakoti puuga selga ning esinevad vajalikus kohas salamisi ja ahvatlevalt argumendiga "me palume teid, noore inimese tulevik on kaalukausil" - kas siis vastatakse neile vajalikus kohas karmilt ja sajaprotsendilise täpsusega: "Ei, noore inimese tulevik ei ole kaalukausil; noore inimese tulevik on juba perses"?
Ma unistan, et vastatakse. Ma ei tee seda üksnes eestilikust kibedusest, teadmisest, et kui mina satuks samasugusesse olukorda, ei tuleks väljastpoolt kedagi kaaludest ja kaussidest rääkima. Mul on mingi lootus süsteemi ja selle toimimisse. Lootus saab iga päev ja iga tund surmahoope, kuid hingitseb edasi.
Muidugi loodan, et M võtab mõistuse pähe ning tema mamma-papa ei pea süsteemi kindlust või hälbimist proovile panema. Aga ikkagi.
2) S. hääletas eelvalimistel Keskerakonna poolt. Uudis ei ole jahmatav. Aastaraamatus oleks tema pildi juurde võinud tõepoolest kirjutada "most likely to join edgarjuugend". Ta on elav näide sellest, et parteiline kuuluvus siiski on kaasasündinud, ning võib esineda ka parimates peredes. Aga et see nii ruttu ka välja pidi lööma...

Lähiajal võtan Meediakriitikus Kesknädala kurvalt ja süngelt ette. (Ettevõtmise põhisisuks saab olema manitsus: "Te naerate, ja te mõnitate, kuid pigem nuttes peaksite Shveitsi pankadesse arveid tegema! Nuttes, ja siva!")

2003-02-24T12:36:00.000+02:00

Okei, aitab sellest. Mäletate, ma lubasin vahepeal kujundada seisukoha Iraagi sõja suhtes, ega viitsinud seda eriti teha, ja lootsin juba, et asi vaibub piisavalt, ilma et ma peakski seda tegema? No igal juhul, kui ma eile õhtul telekas nägin, mismoodi USAs prantsuse veine maha valatakse, ei pidanud ma vana alkassina vastu. Seisukoht on kujundatud, üritan selle ka üles panna.

2003-02-24T12:33:00.000+02:00

Õgigu.

2003-02-24T12:32:00.002+02:00

Raisk, mul jäi cipramil tema juurde, ja ära tooma minna on piinlik.

2003-02-24T12:32:00.001+02:00

Mitte et see mind kotiks.

2003-02-24T12:32:00.000+02:00

See tähendab, ei jõudnud, aga ta võib seda niiviisi tõlgendada.

2003-02-24T12:31:00.000+02:00

Või no okei, no puhttehniliselt jõudis võibolla tema natuke ette.

2003-02-24T12:01:00.000+02:00

Tee oma kodumaale sünnipäevakingitus - emigreeru!

Mina tegin oma kodumaale juba kaks sünnipäevakingitust - updatesin Meediakriitikut ja jätsin oma naise maha.

2003-02-21T11:31:00.000+02:00

Lisaks soovitan tähelepanu pöörata tänasele bännerile. Ei, mina ei maksa selle eest.

2003-02-21T11:30:00.000+02:00

Rebend perioodikast:
"Vanad kirjanikud surevad ju varti maha ja kes siis eesti keeles kirjutab, kui mitte meie?"
Raisk, ülbeks on noored läinud!

2003-02-20T13:48:00.000+02:00

Olen hakanud viimasel ajal tundma siirast ja allikaveena selget rõõmu lihtsatest asjadest:

1. Päikesepaiste käes lonkimine ja punetavad varakevadised päikeseloojangud
2. Üldse kõik kevade märgid looduses.
3. Vara tõusmine ning mitmekesine hommikusöök, milles on omletti, kuklit, maitserohelist, määrdejuustu, mett, greipfruute ja musta kohvi mineraalveega.
4. Üks õhuke kollane raamat (Borgese “hargnevad teed”) ja üks pisike must raamat (“Unesnõiduja”, tsuktsi muinasjutud). Millegipärast klapivad minuga praegu. Neis mõlemas on midagi jube lahedalt mõrkjat, mingisugune... õõva paratamatus... või paratamatuse õõv...
5. Külma valge viina võtmine koos venelastega.
6. Antikvariaadid, raamatukogud, suurtes kogustes vanu natuke tolmuseid köiteid.
7. Asjaolu, et mul on Ristiisa II ja III osa siiani nägemata. Ma olen neid kogu aeg selliste väikeste rosinatena hoidnud, nagu häid veine – pühade puhul teeme lahti. Võikski vabariigi aastapäeva näiteks III osaga tähistada.
8. Tom Stoppard.

Ei tea, millest äkki selline heldimine ja leebus. Püsisuhe vihjab asjaolule, et on ju ka neid aastaid juba omajagu turjale kogunenud. Vihjasin vastutasuks asjaolule, et on ju ka seda eluskaalu omajagu puusa peale kogunenud. Ai kui pipraks mindi!
Ei, ma pole veel vana. Tänavu veel mitte.

2003-02-17T20:22:00.000+02:00

Ma olen siiski oma kodumaa kehastus! Ma ei m6tle siinkohal mitte ainult isiklikku alav44rsuskompleksi lisaks rahvuslikule alav44rsuskompleksile, vaid ka totaalset seisukohatust s6ja suhtes. Surfin praegu netis ja yritan mingit seisukohta kujundada. Teen seda, nagu enamasti, kusagil
Independenti

kandis.
Mu nahk on hakanud kollakaks muutuma! Oh issand issand issand.

2003-02-17T12:11:00.000+02:00

Mul on maksatsirroos. Mul on täiesti raudselt maksatsirroos. Ebamäärane valu paremal pool roiete all - see saab olla ainult maksatsirroos. Paremal pool on ju maks? Ja otse siinsamas roiete all selline imelik valu, nagu tuikaks ja nagu torgiks. Ennem pole olnud. Selline põletiku tunne. Mul on maksatsirroos. See ei saa midagi muud olla.
Lisaks sellele tundus mulle eile õhtul, et mu kanepihallutsinatsioonid hakkavad võtma liiga suuri pöördeid, kui nägin keset tänavat üleelusuuruses Elton Johni. Praegu hommikul nägin siiski, et hoopis Aadu Must oli.
Mis kamm nende valimisplakatite fotodega üldse tänavu on? Ükspäev nagin valimisplakati peal suurt koolnut. Ligemalt tuli välja, et eraettevõtja Toomas Tein. Vaenlane tagalas?

2003-02-14T14:39:00.000+02:00

Wow, ära tegin. Minus on varjatud võimeid!

2003-02-14T14:38:00.000+02:00

Üritan teksti sees linkamist selgeks saada. Näiteks:
Neti

2003-02-14T14:32:00.000+02:00

2003-02-14T14:31:00.000+02:00

Ilukirjanduslikke katsetusi.

Tema mustadel püksisäärtel kirendasid kaugele paistvad erkvalged soolarandid. Veel enne, kui nägin hoolitsemata näonahka ning odavat soengut, teadsin, et ta on Tartust...

Keeldun uskumast, et üheski teises maailma paigas võiks olla sellised pinnatingimused! Eile J-ga kõrtsist koju minnes (iga roju oma koju, that is) tekkis meil idee kolida Kesk-Aafrikasse elama (või kuhu tahes väga sooja ja päikesepaistelisse kohta) ning ehitada sinna hiigelhäärber; hiigelhäärberi keldrisse teha kümne meetri pikkune ja kahe meetri laiune muhklik jäärada, see aga katta põlvini ulatuva lume-soola seguga. Kelder oleks pime, kui mitte arvesse võtta kümnevatist elektripirni. Keldri temperatuur oleks null, pluss-miinus kaks kraadi. Kraadide vaheldumine tugineks juhuslikkude arvude tabelil. Seintes oleks suured ventilaatorid, ning aegajalt langeks laest külma vett või jääpuru. Mitte ükski neeger ei usuks seda. Me läheks sinna siis, kui tunneme koduigatsust, ning me koduigatsus lakkaks otsekohe meid kimbutamast.

Aga mis nüüd sellest. Uus update Meediakriitikus!

2003-02-13T11:40:00.000+02:00

Mis kõik vahepeal toimunud on! Terve linn oli kaks päeva lipuehtes - kuninglik perekond käis maapiirkondi külastamas. Püsisuhe läks tagasi kooli ning mu tabletikarbist on jälle hakanud natuke pille kaotsi minema. Kui see niimoodi edasi läheb, söödan talle kunagi enne loengut tareeni sisse. Kurja tuleb ikka peltsebuliga välja ajada, ja deprekat ravida eluterve hullumeelsusega...

Huvitav asi on kusjuures see, mida kõik, kel vähegi praktikat on, teavad. Igasuguse ravikuuri alustamise hetkel usud, et kõik, mis sind vaevab, kaob igaveseks - su meeleolud ei kõigu enam, sa oled üksainus headuse ja rõõmu "sädelev mass" (vaatasin eile ETV pealt Orlani-dokkarit). Aga ravi tähendab lihtsalt seda, et kogu su heitlemine ja kõikumine toimub lihtsalt kaks trepiastet kuristikust kõrgemal.

Kui aega saan, teen ära korraliku blogiremondi. Kevad on ju tulemas, ja peaks lisama natuke helesinist, valget ja pajutibusid. (Lihavõtete ajaks teen jänku-ja-muna-spetsiaalkujunduse.) Tegema kogu asja natuke rõõmsamaks ja kergemaks. Lisama korraliku posu linke. Siis veel tütrekese (meediakriitik) eest hoolitsema - näiteks võtta eesmärgiks seda regulaarselt updateda. Oh jah. Täna on ilus udune ilm, lähen hotell Londoni kohvikusse kanasalatit sööma.

2003-02-09T15:07:00.000+02:00

Ma lubasin endale, et ma ei vaata Eurovisiooni.

Või kui vaatan, ei kommenteerin.

Või kui kommenteerin, ei pane üles.

Täitsin lubaduse vähemalt osaliselt. Alustasin tütarblogi Meediakriitik: DIY-meediakriitika, fresh&funky. Kõik meedia kallal virisemine toimub nüüd lokatsioonis meediakriitik.blogspot.com

2003-02-07T20:41:00.000+02:00

Lisaks meediakriitikale.

Sotsiaalpsühholoogias on olemas termin "kollektiivne piinlikkus". See on ebamugavustunne, mis haarab meid, kui näeme auditooriumi ees punastavat ja kogelevat lektorit; kui oleme teatris ja näitlejal läheb äkitselt meelest tekst; kui vaatame Alex Lepajõe show'd. Kuid kas on olemas eraldi nimetust tundele, mis haarab meid, kui loeme alljärgnevat luuletust?

Kui astume kord Euroopa Liitu
ja vastu ei ütle sõnagi
siis leiame sealt heakskiitu
kuid kõht jääb tühjaks alati.

Meie esimene president oli rahva poolt
ja talunike elu eest ta kandis hoolt.
Meil iga põllulapp siis küntud sai
ja laual oli värske leib ja sai.

Ei jalatäit maad ei müünud see mees
nii seisis ta Eestimaa rahva eest.
Pärast teda jäeti sööti kõik põllumaad,
kuid nii edasi me elada ei saa.

Nüüd tahame loota et kolmas mees hoolit-
seb jälle me rahva eest
ja Riigikokku saaks õigeid mehi,
siis sinimustvalge meie riiki ehiks.

Ma tean, ma poleks tohtinud seda siia üles panna. Lõppude lõpuks on mu blogi ju NETIs "eesti kirjanduse" kategooria all. Aga samas - for all of the fun the damage is done...

2003-02-07T20:32:00.000+02:00

Ekspressist on sedapuhku tegelikult veel kirjutada. Rubriik Kepp&Keeks on kirja pannud täpselt selle teksti, mida juba eelmisest neljapäevast saadik olen plaaninud oma blogisse üles panna, aga pole ükski kord nagu juhust leidnud: iga kord, kui räägitakse iibest, "miks naised ei sünnita?!", on rääkijaks üle keskea mehed. Leidsime selle seaduspära Mariga koos meediakriitikat tehes, Mari läks väga põlema ja mina noogutasin vaguralt kõrval ning rüüpasin koduveini. (Oleme Mariga tasapisi ära leppinud pro Mari on tasapisi üle saanud.)
Oleks võinud ikka siia üles pannna, nüüd saaks neid avalikult plagiaadis süüdistada. Üks kahest: 1) idee on õhus 2)mu eravestlusi kuulatakse pealt. Ilmselt (1), aga samas - paranoia ei tähenda veel seda, et sind tegelikult ei jälitata.

Loen viimasel ajal tavalisest hoolsamalt ka tööpakkumiste veergu. Leidsin pika, tulise ja õhinat täis kuulutuse, millega see araabia lennufirma jälle "salongitöötajaid" otsib. Üheks nõudmiseks kaalu ja pikkuse proportsionaalne suhe. Kas neile proportsioon 1:1 sobiks? Või 3:2, kaalu kasuks?

Jah, olin kunagi keelepurist. Nii semantiliselt kui grammatiliselt. Hakkab vist jälle välja lööma.

2003-02-06T15:23:00.000+02:00

Ekspress esmapilgul suutis. Oh paraku, süvenemine rikkus taaskord kõik ilusa ära. Tsiteerin juhtkirja (sedakorda tublilt mehelt Hvostovilt):
"Kas nüüd on oodata, et kusagil küpsetatakse kiirkorras uus sepik, mis jääb seekord oravate kurku kinni?"

Oookei. Üks pilt on küll hullem kui tuhat sõna, selle eest Ekspressile väike pai. Aga ikkagi...
Hingelt strukturalistina üritasin tuletada mõtteahelat, mis viis sellise jõleda mõistukõnelise fraasi "orav sööb sepikut" tekkeni. Ilmselt pidi see olema midagi järgmist:
1) Siseminister on nõukogude ajal osalenud poliitilistes kohtuprotsessides.Siseministri nimi on Seppik, mis meenutab kõlaliselt sõna "sepik" (jämedast jahust küpsetis; definitsioon on üsna arbitraarne aga no savi)
2) Peaminister on reformierakondlane. Reformierakond kasutab logona tumesinist oravat kollasel taustal. Seetõttu on poliitika vallas oravast saanud reformierakonna sümbol.
3) Kuna valitsuses esinevate jamadega peab tegelema peaminister, siis teeb peaminister siseministrile ettepaneku tagasi astuda.
4) Kuna meil on olemas peaministri sümbol - orav; ja siseministri nimega saab teha vahvaid sõnamänge ("sepik"), saaks seda kõike väga hästi sümboolselt või pildiliselt esitada.
5) Kui joonistame pildi, millel orav sööb sepikut, toob see vaatajale kohe meelde skandaali (reformierakondlane ja sepik e. Seppik esinevad koos, ühes ja samas situatsioonis), pealegi viitab see asjaolule, et Seppiku huvisid kahjustatakse (sepikut süüakse) ja reformierakond tuleb asjast kasudega välja (orava kõht saab täis).
6) Sümbolite kasutamine päris-inimeste asemel karikatuurides või naljandites meeldib rahvale.

Õigus jah, eile oli kesknädala-päev. Mul on täna enesepiinamise tuju, peaks selle kusagilt näppu otsima ja lugema vahvaid följetone ja naljandeid sellest, kuidas orav läks sepikut varastama ning murdis hambad.

Kihlveokontor: kas Kesknädala selle nädala karikatuuris olid tegelasteks orav ja sepik? Pakun et olid.

2003-02-04T14:00:00.000+02:00

Ootan mure ja õudusega neljapäeva.Kui selgub,et ka Ekspress pole suutnud vältida naljapilti sepikut söövast oravast,siis ausõna, ma lihtsalt ei tea, mis ma teen.

Siiski on ka rõõmustavat. Terevisiooni-pliks Anu pöördus täna süüdimatu reipusega kahe keskealise söögispetsialistinna (naisspetsialisti) poole: "Ajakirja Pede ja Ko...Pere ja Kodu..."

Miks keegi nende uudissõnade-kampaania käigus ei püüdnud leida eestikeelset vastet "freudian slip'"ile? Hmm...

2003-02-03T00:04:00.000+02:00

Huvitav kas ma saaksin laste kasvatamisega hakkama? Kas ma suudaksin vastata nende tuhandetele küsimustele, ja kujundada adekvaatselt nende maailmapilti? Peaks proovima.
"Issi, kui palju on üks gramm?" "Korraks nuusata!"
"Issi, mis on dopinguproov?" "Lumme kusta..."

Hmjah. Tõenäoliselt on keegi kusagil sellist nalja juba varem teinud. Mis teha. Tartus jäävad filoloogide naljad külge veel kergemini kui suguhaigused (ptüh-ptüh-etc). Tartu humanitaarid ei tee mitte suitsu vaid "siutsu" ning küpsise asemel ütlevad "püksis". Iroonia ja skepsise asemel öeldakse naljatledes "aroonia ja küpsis". Ma sain kunagi isegi meiliga mingi üllitise, milles kõiki idioome, milles sisaldus sõna "panema", värske pilguga üle vaadati. Üks päris hea variant oli "mööbliporno" - 'panin seinale väikese riiuli'. 'Panin tihasele pekki' oli ka päris lahe.

See kõik juhtub vist siis, kui inimesel on hea keeletunnetus, ja mitte sittagi muud teha kui sõnadega mängida.

Olen ma kibestunud?
Olen ma grafomaan?

Mis ma üldse olen?

2003-02-02T23:46:00.000+02:00

Olgu selle leibade ühte kappi paneku metafooriga kuidas on, aga tablette hakkame nüüd eraldi hoidma.
Avastasin neil päevil, et Cipramili on kuidagi kahtlaselt palju kulunud (esimese tabletilehe puhul saad ju aru, edasi läheb na rutiinseks). Ilmnes et püsisuhe ja tema kolm sõbrantsi olid üleeile õhtul enne peoleminekut tundnud, et neil on sessist ilge deprekas. Iga tsikk võttis siis tableti (mõni kaks), kallutas viina peale ning naeru ja kilkeid jätkunud terveks ööks. "Kuidagi tõesti õudsalt lahe tunne oli," kiitis püsisuhe, kui temalt tablettide kohta aru pärisin.

Mulle tuli millegipärast meelde üks uusrikka-anekdoot, see, kus uusrikas läheb poodi risti ostma, küsib kõige suuremat, ja "ilma võimlejata". Niisama räägituna on see anekdoot. Samas saaks sellest teha kasvõi sotsiaalkriitilise draama, juurde oleks vaja kirjutada üks õigeusu papp, kes stseeni hukkamõistvalt pealt vaataks.

Empaatikud, kujutlege selle papi sisemonoloogi sellise stseeni juures (arvestades, et papp on vintske sell, kes tunneb ka teisi kolmetähelisi sõnu kui "bog"), ja te mõistate mind.

2003-02-01T00:41:00.000+02:00

Me oleme ju kõik lugenud "Pöidlaküüdi käsiraamatut". Jõudnud kohani, kus viimaks saadakse vastus. Vastus Kõigele. Mis tekitab uue küsimuse - küsimuse Küsimusest.
Douglas Adams on meie hulgast lahkunud, aga tema ideed elavad edasi.

(Sooviksin tänada SL Õhtulehte, kelle tänane Vahur Kersnat reklaamiv poster mulle selle sissekande jaoks jõudu ning inspiratsiooni andis.)

2003-01-28T15:21:00.000+02:00

Sain alles täna aega Ekspressi korralikult läbi lugeda. Kosmosekoll Arne Otter (ma olen seda meest kaks korda oma ihusilmaga näinud, mõlemad korrad oleks tahtnud jalamaid MIB-üksuse kohale kutsuda. Kas teie meelest ta on siis inimese moodi?!) tahab eksootilisel kruisiliinil Tallinn-Tartu käima panna eksootilise turismibussi, striptiisiga.
Kui ma seda lugesin, tuli mulle meelde üks seitsmekümnendatel välja antud vene autorite följetonikogumik. Pealkirja kahjuks hetkel ei mäleta, oli midagi sellist "naera nii et tilk püksis"- stiilis, reibas ja totakas. Iga följetoni juures oli autori sarzh.
Ühes följetonis oli tegelasteks grupp seltsimehi, kes pidasid restoranis moraaliteemalist koosolekut. Välismaal turismireisil käinud kodanikul paluti jagada muljeid kõlvatust läänest. See jutustas sealsetest restoranidest: "Pime, muusika mängib, aga lava peal seisab alasti naine." "Alasti naine?" jahmusid kõik. "No ei, mitte päris alasti, tähendab - alguses on riides, aga siis võtab aeglaselt riidest lahti; nagu, nagu..." "Nagu saunas?" "Jah, täpselt, just nagu saunas."
Moraalikoosolek lõppes sellega, et kõik võtsid ninad täis, nõudsid, et restoran jääks avatuks hommikuni ning lauljatar, tema, tema ka... nagu saunas...
Ilus följeton oli. Satiiriline ja kurb, nii kurb...

Aga kui liinibussis hakkab lisaks kõigele muule veel mingi tädi raadio Elmari saatel särki maha koorima, ostab Moravius tõukeratta!

Rahaline seis, nagu isegi aru saate, pole just kiita. Samas pole hullu - varsti võin hakata perele leiba teenima topless-piltidega ja showgirli ametis. Loen praegu sahtlipõhjast leitud raamatut: transseksuaalist Caroline Cossey "Minu lugu", tõlkijaks eesti oma transa Kristel Regina. Ma ei saagi veel aru kumba tekst rohkem on - sitasti kirjutatud või sitasti tõlgitud. Mitte et ma oleks mistahes pidi shovinist või vihkaks transseksuaale, aga ma lihtsalt ei talu eriti hästi, et Londoni fucking seitsmekümnendate ööelust on võimalik kirjutada stiilis "siis lõpetasin töö ööklubis ning olin natuke modelliks, mind võeti ka ühte bondi-filmi, misjärel tegin paar kalliskivireklaami Kuveidis." Järgneb lehekülgede viisi hala sellest, kuidas ta isa teda enam päris omaks ei võtnudki. Miks inimesed arvavad, et lihtsalt see, et nad midagi läbi elavad, annab neile õiguse sellest kirjutada, kuigi lugeda on masendav?! Mina ei tule siinkohal negatiivse näitena arvesse, mul lihtsalt ei jää midagi muud üle - keegi teine mu eest kirjutama ei nõustu ja kedagi palgata pole mul raha, vastupidiselt igasugu tippmodellidele.
Aga jah, lootust on. Niipea kui noor Barry natuke hormoone võttis ja nime Caroliniks muutis, hakkasid naftasheigid ja modelliagentuurid ta peale tormi jooksma. Jään ootama.
(Püsisuhe käskis mul virina lõpetada, aga mul on siiski tunne, nagu oleks mu rinnanibude ümbrus juba kahtlaselt tundlikuks muutunud.)

2003-01-28T15:04:00.000+02:00

Rõõmsat juudileinapäeva! Ah ei, see oli eile.

2003-01-23T19:33:00.000+02:00

Veel seisundikirjeldusi: you'll never guess. Ühesõnaga, elan praegu sisuliselt püsisuhte juures, keegi ta habemik sõber, kes ennejõulusel ajal viis päeva järjest minu juures jõi, suitsetas ja tapeedi peale mingeid kahtlase nimega mütoloogilisi madusid joonistas (mao nimi kõlas umbes nagu "jörg donner" või "üllar jörberg", mingi maailmamadu), ee... kuhu ma jäin? Ahjah, ühesõnaga elan püsisuhte juures sest tema keeldus elamast minu juures - habemik maomaalija väitnud, et seal on halb aura. Põhjenduseks, et ta muidu ei põe kunagi pohmelli, aga minu juures ärkas ühel hommikul jubeda peavaluga. (Need, kes on näinud minu iroonilist, hardcore iroonilist, parem-kulm-viis-senti-kõrgemal-iroonilist muiet, kujutlegu seda siinkohal. Kes pole - ärge parem tahtke seda enda ees näha!) Küsisin püsisuhtelt, et äkki habet hoopis kiiritati läbi seina. Mind vaadati nagu haiget last.
Ahjaa, ühesõnaga, see you'll never guess-osa: teisel pool koridori elab Lara koos mingi toakaaslannaga.
MITTE et see mind vähimalgi määral kotiks! MUL ON suurepärane, vaimustav püsisuhe! MUL EI OLE tänu tugevale antidepressantravile hetkel peaaegu mingit draivi! MULLE HAKKAVAD TEKKIMA rinnad! Paanika. Välja tekiilat ostma. Kui õhtul veel aega leian, kirjutan sisse esimese osa dokumentaalfilmi "Petsi oodates" stsenaariumist.

2003-01-23T18:51:00.000+02:00

Ai sa raisk, mul on hea olla! Olen totaalselt sõidus. Kummaline, milliseid imelikke mõtteid inimesele võib pähe tulla kui tal on pisut halb tuju - nagu ta polekski parim, ilusaim ja kõige andekam tüüp terves Ida-Euroopas? Jumal tänatud et need jubedad hallid ajad möödas on.
Täna hommikul oli küll väike tagasilöök - hakkasin unise peaga tabletti võtma, hiljem tuli sellest skandaal. Olin haaranud vale karbi ja sisse võtnud beebivastase tableti. (Huvitav, äkki saaks neid kuidagi, ma ei tea, purustada või pihustada ja nendega kaugliini busse desinfitseerida? Niisama, preventsiooni mõttes?) Asjast tuli millegipärast kohutav jama. Ma ei saa aru - tal oli neid tablette seal terve karbitäis! Tundku parem mulle kaasa, ma käin siiani iga poole tunni tagant tsekkimas, ega rinnad ei kasva. Kui te olete näinud filmi "Fight Club", siis teate, millise tegelase peale ma praegu pidevalt mõtlen.
Veel seisundikirjeldusi: mu püsisuhe kondab mööda tuba ringi, patsahkam pabereid ühes, shokolaaditahvel teises käes, nägu kottis ja silmad krõllis. Ühest suunurgast ajab shokolaadi sisse, teisest segast pominat välja. Tal on mingi "session". Ei seostu küll minu assotsiatsioonidega sellele sõnale. Võibolla on see siiski mingi bisarne tudengite arusaam peopanemisest; üks öö tuli püsisuhe nimelt kell pool kolm koju. Küsisin, kust siis niiviisi tullakse. Raamatukogust. Jobtvõi! Kas ma olen teil mingi vanaema või?! (irooniline viide sissekandele 12/5/2002)

2003-01-21T11:16:00.000+02:00

Moraviuse Päeva Küsimus, courtesy of Delfi Noortefoorum (http://noortekas.delfi.ee/foorum/read.php?f=47&i=15083&t=15083):

Kas 14 aastaselt on normaalne kõik häbemekarvad ära ajada? Minu klassis ei tee seda keegi ja ma kardan, et kui ma teeks, vaataksid kõik mulle viltu. Aga samas tahaks nii väga.

Vanaks oled jäänud, Moravius... :(

2003-01-16T13:45:00.000+02:00

Sain Batteryt ja tuju läks kohe vähe paremaks. Muuseas - uuel aastal uue hooga. Mul on püsisuhe, juba kaks ja pool päeva. Siiani on küll väga tore. Mäletate kui ma eelmise aasta lõpu poole korraks arutlesin, kas mul on lapsi või ei? Praegu olen hakanud küll tasapisi mõtlema, et tegelikult oleks päris tore kui üks sihuke väike pelmeen mu Ikea diivani peal (ainus hea asi mis minu eelmisest püsisuhtest tuli - naise rahadega ostetud mööbel) armsalt ringi nihverdaks ja pisikeste käte-jalakestega vehkleks. Tuleksin õhtuti koju, naine naeratab armsasti, tuba on puhas ja soe, ahjust tuleb kaneelisaiade lõhna, nutsak komberdab vastu, lööb jalad ümber põlve ja vääksub "issi".
Jaa, pereelu on tegelikult pagana tore. Miks ma kunagi varem selle peale pole tulnud? Ainsad asjad, mida pidudelt saab on eksistentsiaalne masendus ja suguhaigused. Mõlemad tabavad mind natuke liiga tihti, et nad huvitavad oleks; kuid liiga harva, et ma oleks leiutanud kindlaid strateegiaid nendega toimetulekuks.
Ei, laps majja! Raudne laks!

2003-01-16T11:25:00.000+02:00

Uue aasta esimene sissekanne!

Eile õhtul tülitas mind mingisugune ütlemata tüütu kerjus. Ta palus raha, väites, et pole kolm päeva söönud. Jobtvõi! Hakkaks ka ringi käima ja kaeveldes inimesi tülitama: "Tütarlaps, ma pole kaks nädalat nikku saanud - olge kena, võtke mul suhu."

Mitte et see mind eriti kotiks - sain tõepoolest ühe diili eest raha ja hakkasin Cipramili võtma. Täna on neljas päev, ja endiselt tappev iiveldus, samuti on keegi värvid väga eredaks keeranud. Äsja tuiskas mööda üks naisterahvas ja kiljus: "Issand, mind ajab nii iiveldama, ma ei saa aru kas ma olen rase või siis just ei ole rase!"
Sihuksed asjad ajavad iiveldama muidugi kui aru ei saa. Ma iiveldaks kah kui ma nii loll oleks.

Nagu näete, on mr Moravius täna väga heas tujus.
Üldiselt plaanin avada tütarlehekülge, kus hakkaks uue dokumentaalfilmi skripti päev-päevalt kirjutama. Dokumentaalfilmi sisu: käia ringi ja küsida tartu boheemlaste käest otse ja jõhkralt: millest sa elad? kust sa raha saad? mis sinust saab?

Pole kaks nädalat solaariumis käinud ning kannatan D-vitamiini puuduse all. Kulkat juhib kristlane, sealt ei tilgu enam midagi. Oh ma vaene tardo liin.

2002-12-24T18:57:00.000+02:00

Kaunist jõuluaega, inimesed!
Kuidas ma vabanesin toidujäätmetest: rissaiklisin need. Kui uut toitu peale ei osta, tehakse isegi prügikastis üllatavalt puhas töö.
Kuidas ma vabanesin kultuuritegelastest: naised tulid neile järele, ütlesid igaüks ukse pealt viisakalt, mis nad mõne eksami või arvestuse hinde said, ning viisid oma boheemi minema.
Kuidas ma vabanesin naiskirjandusest: ühel IT-mehel (siin on nad auga kultuuritegelaste hulgas) oli mittetudengist naine, see viis lisaks mehele kaasa ka Lii Tanneri "Härra järgmine" ja Kati Murutari "Ettevaatust, Emma!". Oli veel rõõmuski.

Kõik see tehtud, andsin endale jalaga tagumikku, korjasin kokku oma hambaharja ja kaks paari trussikuid ning lippasin bussijaama, sügise jooksul kalliks saanud bussijaama; sellessesamma, kus seisab putka, mis annab hiigelsuurel plakatil maailma kõige ühesema ning armsama definitsiooni:
"HOT DOG - kuum viiner saias"
Keegi ei mäleta, millal putka aknake viimati avatud oli.
Astusin bussi ning sulgesin silmad ega avanud neid enne kui tallinnas.

Mõne mõtte võibolla lisaksin siia juurde:
1) Laupäevases postimehes lugejakirjade rubriigis kirjutab EELK elva koguduse mingisugune praktikant, kuidas käis abikaasaga tartus piki emajõe kallast jalutamas ning märkas äkki rada, mis kulges jõe ühest servast teise üle kandvaks jäätund vee, ja mis mõtted talle seda silmitsedes pähe tulid.
Kirikumees võinuks emajõge pidi jalutada kauem ja kaugemale. Nii kui jää kandvaks jäätus, hakkasid pisikesed süütud lapsejalad kroonuaia silla alla tatsuma "meesterahva munni" (a la Kerttu Rakke!) stiliseeritud kujutist, igale uuele lumekorrale tehti kiiresti uus paarisajakordses suurenduses sümbol peale. THIS is tartu, baby!!!
2) Evolutsiooniliselt on raske uskuda, et lapsenutt võiks olla põlvkonniti edasikanduv nähtus. Tegu on heliga, mille peale käed hakkavad automaatselt väänamis- ja viskamisliigutusi tegema; loogiliselt võttes peaks iga kisamist võimaldava geeniga põngerjas hukkuma (vägivaldselt) esimese ilmaloldud veerandtunni jooksul, seega oleks nende paari milli aasta jooksul pidanud välja arenema totaalselt vaikiv lapsetõug. Äärmiselt kummaline, et seda pole juhtunud.
Igal juhul oleks pidanud juba eos välja juurduma lapsetõug, mis suudab bussis kisada. Iga bussis kisav laps peaks ju kõigi tõenäosusreeglite kohaselt tegema katuseluugi-viuh (mõnus termin, onja? pole minu leiutis) ning vastav geen seega lõpetama populatsioonis eksisteerimise.
Ma arvan et kui Darwin oleks paar korda tartu-tallinn bussis edasi-tagasi sõitnud, oleks tema usk jumalasse väga kiiresti taastunud. Ma ei saa endale kuidagi selgeks teha, et heategev ja kõikvõimas evolutsioon võis luua väiksed lapsed kindla kavaga panna nad bussis röökima! Panna nad röökima bussis, kus sõidavad mark moravius ja cold turkey, mõlemad vangistatud ühte ja samma kehasse! See peab olema mõni jumala "sixth sense of humour" (tänud Martin L Gore'le) väljendus.

Kuid see on nüüd möödas. Ainus, mis tumestab mu jõulurõõmu ning tuimestab verivorstide maitset, on asjaolu, et Areen ei pannud mind EI vinnerite EGA luuserite EGA vannabide hulka. Ilmselt kardavad. Õige ka.

Häid pühi, armas eesti rahvas!

2002-12-10T23:59:00.000+02:00

Hakkan kirjutama uut jätkuseriaali "Vanamees ja rohi".

I osa.

Vanamees ärkas hommikul, vaatas lakke ning sõnas: "Rohi, täna sa mind ei saa."
Õhtul vaatas vanamees lakke ning sõnas: "Rohi, jälle olid minust kavalam."
Ja nii iga päev.

Kui mul õnnestuks see näiteks SLÕhtulehe kultuuriküljele (on neil see?) maha müüa, saaksin isegi vist natuke oma toidu ning uuema naiskirjanduse peale läinud rahast tasa. Ma ei saa oma korteris praegu astuda kahte sammugi ilma, et komistaks mõne toidujäätme, raamatu või kultuuritegelase peale. (Raisad tulevad siin Tartus rohelise lõhna peale kohale nagu kärbsed!)

Peab ennast kätte võtma. Homme teeme kiire sudafedi-kuuri, ja siis, kui raha saan, hakkan jälle prozaciga peale. Täna õhtul lõpetan veel Murutari viimase raamatu.

2002-12-05T23:59:00.000+02:00

Kuidagi läks eile seltskonnas jutt sellele, kas mul on lapsi. Kas Moraviusel on lapsi? Kas paavst situb metsas?! Iseenesest võimalik, kuid teadaolevalt mitte.
Tegelikult hakkas asi mind ennast ka natuke huvitama, aga sellest võibolla kunagi edaspidi. Jätkame siiski perekondlike teemadega.

Aasta teatrikriitiku auhind läheb sedapuhku Riba Petsile, kes mõned nädalad tagasi Ekspressis kulide kabaree (tippetendus Miss Saigon) kohta kirjutas, et "seks on alati olnud parim viis enesekindlust võita. Ainus probleem on, mida pärast... vanaemale rääkida."
Jah. Kui nüüd meelde tuletame, mida Kaur oma "dsekk-audis" kirjutab probleemist, kui raske on vanaemale eelmisest nädalast jutustada - ei saa ju öelda, et nikkus viite naist, ja meeles pole ükski; või no midagi analoogset, ühesõnaga - tekib jumala huvitav paralleel. Mis kiiks meil, eesti meestel, oma vanaemadega on?!
(Loen hetkel muuseas Nabokovit, teadagi mida, ja leidsin imearmsa tsitaadi: "I've always been a good little follower of the Viennese medicine man." Need sõnad on ka minu südames alati helisenud!)

Muuseas, probleem on (vähemalt vaimuinimeste seas) tõesti üldlevinud - mul endal oli sama jama. Vanaemad annavad hästi süüa küll, aga nad tahavad vastutasuks teada, mida sa kogu eelmine nädal teinud oled, näiteks kasvõi eile õhtu. Hakkasin algul ühe anekdoodi põhjal, enda lõbustamiseks (hiljem juba harjumusest) ütlema, et "lugesin raamatut". Super alibi. Kui on mingi püsivam kepiliin, siis ütled, et lugesid "Sõda ja rahu". Vanaema küsib, kaua juba. Vastad: "no mingi paar nädalat". Vanaema küsib, kuidas on; vastad: "hea tihe".
Teinekord pead ütlema, et ei loe praegu suurt midagi - silmad sutsu haiged. Siis vanaema soovitab kummelikompressi teha. Andku jumal meile rohkem vanaemasid!

2002-11-29T20:07:00.000+02:00

Darwini auhinda teate? Lollid ja veel lollimad surmad, muidugi teate. Hakkan omalt poolt andma välja Moraviuse Grand Prix'd aasta kõige lollimale foobiale. Tänavune peaaegu kindel nominant on 5-aastane poiss arengupsühholoogilisest raamatust "Children's needs". Juhtum järgmine: noormehe istudes tualetipotil (grammar rulez!) kukkus talle peale poti kohale kinnitatud (täpsem oleks siis vist - kinnitamata?) raamaturiiul, põhjustades poisi potti kinni jäämise. Vanemad olid ligi ning aitasid hädalist, poiss sai juhtumist kiiresti üle ning jätkas normaalset peldikukäitumise mustrit.
Mõne aja pärast juhtus sama asi uuesti.
Kuulake lõpuni. Sedapuhku polnud vanemaid kodus ning poiss oli pikemat aega kahe igale tualettruumile iseloomuliku mööblieseme vahel kinni. Selle tulemusena tekkis tal kõiki maailma tualette hõlmav foobia, mis ta viimaks koolipsühholoogi juurde tõi.
Jah, tänavune tiitlivõitja paistab olevat suht sihher. Lugejatel on siiski võimalik pakkuda ka omalt poolt kandidaate; ning pidage meeles - veel pole liiga hilja ka ise endale Aasta Foobia tekitada! Olge kreatiivsed!

Järgmine kord - Moraviuse nõuandla, geronto-oidipuse kompleks eesti meeskirjanduses, hilinenud reklaamiklubi ning nukra alatooniga reisikiri. Stay tuned! And keep that fan mail flowin in! Aadress on endine: kodutytar@hot.ee. Boonusena on järgmine post muuhulgas pühendatud ka Eesti Depeche Mode fänniklubi sünnipäevale.

2002-11-22T11:40:00.000+02:00

Okei, Tartu reisikiri:
siin olla - see on ajas reisida. Mul on tunne nagu oleks ma üheksa aastat ajas tagasi läinud, üheksa aastat noorem, ja kõik minu sõbrad mu ümber on samuti üheksa aastat nooremad! Ja autod on need, mis üheksa aasta eest, ja riided... ma pole Tartus veel ühtegi hästi riides inimest näinud, isegi mina näen Tartus sama masendav välja kui üheksa aasta eest! Kõik mulle lähedalseisvad inimesed on, nagu öeldud, noored, ja sealjuures süüdimatud, ja kuidagi muretud; keegi ei aja mingeid tähtsaid asju, ei juhi projekte ega organiseeri ega lobista; ega loe Vogue'i ega Financial Timesi! Ja siin ei ole ühtegi normaalset söögikohta, aga kui ära harjud, saab siin täitsa normaalseid kõhutäisi. (Harjumine - võtmesõna.) Kraanivesi ei kõlba juua, ja poes pole parmesani. Neljapäeviti käiakse kambaga homosid peksmas.
Ning Tallinnas käies tunnen ennast nagu vaene sugulane maalt. Käisin eelmine nädalavahetus Stockmannis viiendal korrusel söömas. Kassa juures pidi hing kinni jääma; ja kui naaberlauas Aigit nägin, ei julgenud tema juurde istudagi!
Jah. Meenutage endid üheksa aasta eest - ja te saate aru, kuidas on olla ja elada Tartus. (Jah, ja siis veel - need, kes Pattayast naisi ei saa, lähevad club Tallinna, ja kes sealt ei saa, lähevad Illegaardi, ja kes sealt ei saa, lähevad Zavoodi, ja kes sealtki ei saa, need homme pastakat hoida ei jaksa ning käivad seetõttu kursa priimuse käest pärast loengut konspekte nurumas ning helistavad talle õhtul ja üritavad teda Zum Zumi kutsuda, et konspekt tagasi anda! THIS is tartu, baby!)

2002-11-16T19:32:00.000+02:00

Ustimenko ja Medvedev olid homopaar? Ma teadsin seda!!!

2002-11-13T13:45:00.000+02:00

Käed eemale sudafedist!!!

2002-11-12T20:41:00.000+02:00

Mul on pohmell ja syymepiinad valesti elatud elu p4rast. M6lemad nendest tabavad mind kyll tihti, sellest hoolimata pole ma veel j6udnud kujundada strateegiaid nendega toime tulekuks, nii et kannatan t'ie rauaga.
Kysimusi, mis mul on viimaste p'evade jooksul tekkinud: mina, Mark Moravius, ajastu au ja eesti rahva sydametunnistus! Miks ma ei yrita oma logis ometi olla pisutki p'evakajalisem? Miks ma ei v]ta s]na eesti rahvast t]eliselt erutavatel teemadel? Miks ma tegelen ainult enda naba (ja teiste organite) probleemidega? Olen ju ometi kohas, kuhu normaalne inimene satub suhteliselt harva - Tartus. Miks ma siis ometi siit p6hjalikke reisikirju ei saada? Mulle on kyll juba kaude vihjatud, n'iteks koputas minu sydametunnistusele mingi ajalehe meediaarvustaja, virisedes, et rulluvad eestlased ei anna yldse infot nende p6nevate kohtade asjus, kuhu tee neid viib. Sain aru, et ta lihtsalt ei julge otse minu juurde kl4hvima tulla. Oige ka, muidugi.
Hea kyll. Yritan end parandada. Hakkan oma logis refereerima teisi suuri m6tlejaid, sealhulgas Miles Kingstonit. (Kurat! Keda ma petan, ma ei loe viimasel ajal isegi Face'i, r44kimata Independentist!) Juba homme p6hjalik ylevaade Tartust ja selle kohast Euroopa kultuuriruumist, katsetatud elaval klassikult (which would be me).
Eelmaiguks aga j'rjekordne naljalugu minu p6hjatust jutupaunast.
Petka kysib Tshapajevilt, mis on nyanss. Tshapajev k4seb tal pyksid maha lasta ja pistab talle n4pu perse. Ise kysib: tunned? Petka tunneb muidugi. Tshapajev seletab: vaata, praegu on sinul n4pp perses, ja minul n4pp perses - aga siin on nyyd yks NYANSS...
(M'rkus. Advanced users: jutustamisel kasutatagu sobivas kohas "munn".)

Teiste s6nadega: Tallinn ja Tartu on sisuliselt t4pselt yhesugused, linnad nagu linnad ikka. Aga on paar NYANSSI...

2002-11-08T09:37:00.000+02:00

Huvitav, Kivisildnik kirjutab täna Päevalehes ka, et Kaur olevat kindla töö- ja elukohata. Anu Aaremäe kirjutab KesKusis, et klubides käimine on ilge nuss. Ekspressis kirjutatakse samas jällegi, et club Tallinnas on jube ilus ja hubane sisekujundus, ja paar ilusat tsitaati Hanneselt. Ühtlasi kirjutab ekspressis ClearChanneli mees, kes väidab et nende KohviRecordsi tiiserkampaania peal polnuvatki Kylie. Hämmastav.

2002-11-08T00:51:00.000+02:00

Ärkasin siiski täna hommikul kahekesi ja käisin külaliste lõbustamiseks naabri postkastist lehte näppamas (endale pole viitsinud tellida). Külaline heitis lehele ainsa pilgu ja hakkas lõugama: "Ei ole! Hakkab pihta!"
Vaadelge Postimehe esikülge, selle paremat ülemist nurka, ja te mõistate, mis.
Vahepala: kas keegi meist on kunagi püüdnud mõtelda õdedest Shmigunidest kui... khm... naistest? noh, saate aru, mida ma mõtlen? Ma täna üritasin. Tekkis hallutsinatsioon kuselõhnast. Peaks vist arstile minema. Teisest küljest on muidugi tegu imetlusväärse vahendiga erektsiooni pikendamiseks. Kolmandast küljest - milleks mul seda vahendit enam vaja peaks minema?! Aaaaargh!
Postscriptum: kindlasti saan veel täna terve hunniku kirju meestelt, kes kõik soovivad õdede Shmigunidega lumes hullata ning "kollase dushi mänge" teha ja nimetavad kirja lõpus mind perverdiks ja sitapeaks. Mäletate kui Ekspressi provokatiivkolumnist väitis paar aastat tagasi, et ükski normaalne naine ei taha Mart Laarilt last? (Enamus mu sõbrannasid oli äratundmisrõõmust sõnatud, Anu kahtlustas et provokatiivkolumnist olen mina ja kasutan ära meie omavahelisi intiimkõnelusi.) Järgmises lehenumbris ilmus kuhjade viisi kirju naistelt, kes just nimelt Mart Laarilt last tahsid. (Palju vett on vahepeal merre voolanud - peaks lasteaedadest möödudes hakkama silmi lahti hoidma; kas on juba tõug paranenud?)
Kui nüüd seksiteemadelt jälle tõsisemate asjade juurde siirduda, siis on ajalehed hakanud viimasel ajal kahtlaselt palju Kaurile adresseeritud kirju avaldama. Huvitav kas temast on juba tõesti jõudnud saada "bez opredeljennogo mesto zhitj"? Ehk on see tõesti ainus viis temaga kontakti saada? Peaks üritama homses SLÕhtulehes löögile saada, ta on mulle kakssada viiskümmend sees. Samas ei tohiks vist vaese kodutu vastu liiga karm olla. Hea küll. Tulgu mulle Tartusse külla, ma annan talle kiirnuudleid ja viin tasuta ööklubisse Tallinn. Ah et miks tasuta? Kui jätta kõrvale see aspekt, et Moravius käib ainult nendel pidudel, kuhu teda kutsutakse (ja seda ei juhtu sugugi harva), on ühel mu uutest sõbrannadest seal käsi sees. "Mu austajal on seal tuttav turvamees," ütles sõbranna, mõtles natuke ja lisas siis: "Tegelikult oleks vist vastupidi shefim." (Me oleme hakanud koos solaariumis käima selle sõbrannaga. Ta on lahe!)

2002-11-08T00:17:00.000+02:00

Moraviuse päeva anekdoot:
Suur-suur kaubamaja, no tõeline univermag. Kõike müüakse. Müügijuht võtab uut poeselli (anakronism, aga mis teha) tööle. Tutvustab siis kutile olukorda: "Meil siin on sihuke stiil, et ikka agressiivne müügitehnika. Saad aru? Et tuleb vaadata, mida kliendil võiks vaja minna ja siis see kõik talle müüa. Et kui inimene tuleb niiti ostma, siis müü talle ka nõel ja käärid. Ja kui tahab vihmavarju, siis müü talle ka kummikud. Saad aru?" Kutt noogutab. Jätab siis müügijuht poisi tööle, ise läheb ära. Tuleb õhtul tagasi ja küsib: "Noh, kuidas läks?" Ise mõtleb, et reedene päev, mis siin ikka nii väga olla sai, ega inimesed ju ei shoppa. Poesell kehitab ka õlga - noh, käis üks tüüp. "Mis sa talle müüsid siis?"
"Noh, õngekonksu müüsin."
"Ahaa," teeb müügijuht, "aga kas sul oli meeles, mis ma sulle rääkisin? Sa oleks pidanud talle kindlasti näiteks tamiili ka müüma!"
Kutt ütleb, et müüski kusjuures tamiili ka. Müügijuht kiidab, et tubli poiss, alguse kohta pole väga vigagi. Kutt räägib edasi: "No ja siis ma müüsin talle veel ridva ka, koos korgi ja tinaga." Müügijuhil hoopis hea meel, vaatab et poisist saab asja. Kutt jätkab: "Siis ma müüsin talle veel kolm spinningut. Siis müüsin karbi lante. Siis müüsin talle kahva ka. Siis müüsin talle kalamehesaapad. Siis müüsin talle kummipaadi - koos aerudega. Siis pumba, paadi jaoks. Siis müüsin talle telgi ja magamiskoti. Siis müüsin talle pudeli süütevedelikku ja grillvarda. Siis müüsin talle kokkupandava toolikese. Siis viisin ta alkoletti, sealt ta ostis kasti õlut ja suure viina."
Müügijuht kuulab, karp lahti. Viimaks karjatab siiralt: "Unfuckinbelievable! Mees! Sa müüsid talle kõik selle staffi - ja tema tuli ainult õngekonksu ostma?!"
Kutt kratsib korra kukalt ja ütleb "no tegelikult..."
"No tegelikult? No mida?"
"No tegelikult ta tuli naisele tampoone ostma, ja ma ütlesin siis, et kuule sul on nädalavahetus nagunii perses, mine juba parem kalale."

See kuulub siis vist asjade hulka, mida Peep meile ei rääkinud...
Kui jätkata rubriigiga "Mida Barbi meile ei rääkinud", võtke ette ENE teine köide (teate küll, mustakaaneline, CERA-FILL) ja tutvuge, mida see väärt teatmeteos ütleb sellise kurikuulsa ja ulatusliku nähtuse kohta nagu feminism. Uskuge mind, teie silmaring avardub.

Ja kui teie silmaring on avardunud ja te olete leidnud valgustust, mõelge - miks valisin ma Moraviuse päeva anekdoodiks just sellise naljaloo? Kas sattusin kaubamajas osava müüja peale? Või, teine võimalus, ega ometi pole mu nädalavahetus perses ning sealjuures ei lähe ma isegi kalale? Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid...

2002-11-06T14:34:00.000+02:00

Kusjuures - kui keegi teist juhtus mind nägema täna keskpäeval, mil ma jooksin solaariumist butiiki (Tartus on ka paar sellist olemas), et endale eile kinni pandud talvejope välja osta, võis teil tekkida illusioon, et ma suudan sellist elustiili endale lubada. Vähe asju siin ilmas on tõest kaugemal. Kuid imelikul kombel on mul siiski a) päevitus b) talvejope. Annan ilmselgelt oma olemasoluga hoobi lääne ühiskonna kollektiivsele alateadvusele, pannes toime võimatut - teen omleti, ja jätan munad alles... õigemini - söön omletti, hoolimata sellest et mul pole elu sees eriti mune olnud, ja paistab et neid ei tule ka tulevikus.
Enda omad, kusjuures, valutavad natuke - tänan küsimast. Samas, vaata kui me veel Jürgeniga Amsterdamis...

2002-10-28T17:12:00.000+02:00

Härra Moravius, kuidas kommenteerite pöördelisi sündmusi, mis leidsid aset ööl vastu laupäeva? Kas arvate, et tegutsemine oli liiga radikaalne? Kas arvate, et ohvrite arv on kaalub üle positiivsed tulemused? Kas oleks tulnud tegutseda teisiti?
"Kahtlemata oli laupäeva öö äärmiselt rõõmustav just seetõttu, et saavutasime oma eesmärgi, mis lähtus situatsioonist. Meil oli probleem, me nägime võimalust - ja me tegime kiire ning otsustava liigutuse. Sealjuures olime me teadlikud võimalikest kaotustest, kuid eesmärk oli ihaldusväärsem."
Härra Moravius - kuidas te end praegu tunnete? Mida ütleb teie südametunnistus? Kuidas te ohvrite omastele silma vaatate?
"Leian siiski, et see oli meie kõigi huvides. Kujutage ette, et me oleksime lasknud käest sellise võimaluse, kujutage ette, et me oleksime seda, öelgem ausalt, kriisi, veel lasknud edasi vinduda. Ütlematagi selge, et tegevusetus oleks võinud kaasa tuua (minu seisukohast) veel hullemaid tagajärgi. Aga mis puutub ohvritesse, ja nende omastesse, siis muidugi on kohutavalt raske nende ahastavaid, süüdistavaid nägusid näha.
Ja seetõttu ongi Moraviusel täna leinapäev, mis järgneb terve nädalavahetuse kestnud, süütundega segatud eufooriale ilusti ja jõuliselt soodustatud operatsiooni pärast."

Lühidalt? Ühesõnaga: mul oli reede õhtul Mari külas. Me läksime välja ning mina leidsin kuskilt baarist ühe jube laheda tüdruku, jättes seega Mari omapäi. Kuivõrd Mari oli ilmselgelt mulle Tartu külla sõitnud eesmärgiga meie suhteid üles soojendada, mõjus see talle nagu närvigaas. Nüüd mõistab ta mind hukka ning süüdistab südametuses.
Aga olgem ausad - kui ma oleks Mari nõudmistele järele andnud, oleks meie pikk ja vindunud käimine võinud lõppeda mõlemale poolele ohviterohkemalt. (Mitte et ma päris täpselt teaks, mida ma öelda tahan, ma lihtsalt üritan poliitilise retoorikaga ennast maha rahustada.)
Vaatasin ennast täna hommikul hoolega peeglist - ma olen tõesti natuke Putini nägu!
Ahjaa, need "kuradi nõmedikud" on mingisuguste instant-antibeebikate hinda "kuue kümpa krontsi" peale tõstnud, nii et ma pidin veel enne öö lõppemist sularahaautomaadi juures käima ja niigi tühja pangaarvet tühjendama. Üritasin argumenteerida, et laps tuleks ju minu nägu, aga seda intensiivsemalt hakati raha paluma. Kurat.

2002-10-26T16:03:00.000+03:00

Asju, mida teha tartu-tallinn liini bussis:

1) Helista ja võta kõnesid vastu. Ütle iga kord kõvasti, kus sa oled. Korda seda. Korda veel üks kord. Sõnasta ümber. Lausu esialgses sõnastuses. Ütle, millal arvad end sihtpunkti saabuvat. Ütle, millal välja sõitsid. Ütle veel kord, kus sa oled ning millal arvad end sihtpunkti saabuvat.
2) Joo õlut. Palu metsapeatust. Bussist väljudes pane esimese asjana suits ette ning toimeta aeglaselt, et saaks suitsu lõpuni teha.
3) Jutusta kõrvalistujale ümber eile nähtud joonissarja ("South Park", "Simpsonid") sisu, tehes seda tõsise ning mureliku häälega, "näed-mis-juhtus"-toonil. ("See paks poiss, Cartman, tegi aias oma nukkudele ja mänguloomadele teepidu. Valas neile nagu teed, ja rääkis nendega, tegi ise nende eest häält. Need teised poisid tegid sellest salaja video ja saatsid koduvideote konkursile. Cartman sai väga vihaseks. Aga konkursi võitis hoopis selle teise poisi, Stani vanaisa video, sellest, kuidas Kenny rongi alla jäi.")
4) Olgu sul kaasas väikelaps.

2002-10-23T19:37:00.000+03:00

Kõik on viimasel ajal kellessegi armunud! Anu on järjekordselt leidnud "mehe oma elus". Diana raporteeris, et Sandra olevat "oma uue kutiga nii häppi ja nii in love". Otsustasin, et armun vahelduseks ära oma uude naise Vormsi saarel. Nii füüsiline kui ajaline kaugus on täiesti piisav, et teda idealiseerida. Issand ma olen nii armunud, ma ei tea mis ma teen!!!

2002-10-20T13:03:00.000+03:00

Sattus kätte värske Akadeemia, milles kirjutatakse kanepimüütidest ning kinnitatakse, et kanep on inimorganismile kasulikum kui me iial võisime arvata. See tekitas minus inspiratsiooni, manustasin eile õhtul ligi kaks ravimühikut ja sain tulemusena angiini. Nüüd huvitab teid kindlasti, kuidas selline asi võimalik on. Läksin nimelt dushi alla ja üritasin lugeda Kauri uut romaani, aga, nagu teil võib-olla meeles on, polnud mul sooja vett. Õhtu kulmineerus sellega, et keerasin endale oma CK kampsuni ümber niuete ja jooksin, ise üleni tilkudes, kõrvalkorteri vanamuti käest mulgi kapsaid paluma. (Ei andnud kusjuures.)
Kauri romaan tundus muuseas meeletult igav, nagu ka Pelevin, mida ma praegu lugeda üritan. Üks kahest - ülikool on minus kasvatanud kõrgvaimsust ning peab üle minema Heideggeri peale, või on mul lihtsalt depressioon. Tegin täna hommikul ära stressitesti Eesti Päevalehes. Tuli välja, et mul on tugev stress (ärevushood, iiveldushood, juuste väljalangemine, ülitundlikkus etc). Kuradi sharlatanid! Mul oli stress veel enne, kui need EPLi jobud üldse seda sõna esimest korda kuulsid!
Hirmsasti tahaks end veel kanepiga ravida, aga kurk valutab. Teeks küpsiseid, aga mul pole tartus praeahju. (Naabrimutt vist ei luba enda oma ka kasutada.) Okei, üritan pannkooke teha.

2002-10-19T18:35:00.000+03:00

Samas, kui juba, siis juba. Esitan ettepaneku piirata ka mulgi kapsaste valmistamist. Litsentsi võiks anda Kütioru talule, las õgivad ja loovad. Kõikjal mujal oleks mulgi kapsaste tegemine keelatud. Iseäranis suure keelu all oleks see minu korteri läheduses. (Mingi mutt vist keedab praegu. Ja soe vesi võeti ka ära. Hommikul ei olnud isegi külma vett. Mille eest mind karistatakse?)

2002-10-19T18:33:00.000+03:00

Ametlik leinaminut mälestamaks fetajuustu. Meie salatid ei saa olema enam need, mis varem.

2002-10-17T17:26:00.000+03:00

Mark Moravius Tonite: eetris on kohalik prominent, Reformierakonna esindaja, erakliiniku juhataja, linnavolikogu liige ja Tartu rikkamaid mehi Toomas Tein. Härra Tein, kuidas suhtute Päästeametisse?
Tein (kategooriliselt): nad on jobud!
Moravius: Nii-nii... Aga töökaitseamet?
Tein: nad on jobud, täielikud! Pange kirja! Sellised kuradi...
Moravius (kaamerasse): pärast reklaamipausi kuuleme muuhulgas ka sellest, kuidas härra Teini pähe on paigaldatud arvuti, mille abil ta kontrollib oma kliinikus toimuvat. Stay tuned!
(vaheklipp)

Ühesõnaga, abistan üht oma vastleitud sõbrannat ettevõtlusameti küsitluse juures, täna oli siis päevakorras kodanik eraettevõtja Teini intervjueerimine. Teen seda kõike pigem puhtast altruismist, sest pappi saab 40 krooni ankeedi eest ning sõbranna pole ka teab-mis. Tartu kontekstis kusjuures isegi üsna okei vist. Ma pean veel kohalike standarditega harjuma. Ei, tähendab, ta on täitsa sümpaatne, aga võiks paar kilo alla võtta, ja tal on breketid. Sõbrannat hüütakse muuseas Sipsuks. Algul mõtlesin, et see on mingi lühend Signest või Siljast või nii, aga selgus, et hoopis eufemism. Küsisin õudusega, mis see nimi ise siis oli. Selgus, et algul hüüti teda - Seksu. Ta pärisnimi on sealjuuures Kristina. "Ja üks polt ütleb Näpsu ka," seletas Seksu, phuh, Sipsu, uhkelt. Sipsul on sõber, kes tutvustab ennast Charlie nime all, aga Sipsu ise ütleb tema kohta Kolja. Ning Charlie sõbrad kodulinnast Võrust ütlevad talle Mac. Passi on Charliele kirjutatud Andres.
Kas ma hakkan iialgi Tartu loogikat mõistma?

2002-10-15T19:30:00.000+03:00

Leidsin taskupõhjast kastanimuna, mille Hundertwasserhausi ligidalt üles korjasin. Nostalgia tuli peale! Peaks sellele augu sisse puurima ja nööriga kaela riputama, siin on igasuguste hiigelsuurte puust jublakate kaelaskandmine üldnormiks. Üleüldse on Tartus kohutavalt raske naiste ja meeste vahel vahet teha! Kui me ööklubi avasime näiteks, sai vähemalt huuleläike järgi enamvähem aru, aga päeva ajal ei kanta vist sedagi.
Nägin Konsumis ka eesti robinsoni, kes on homo. Ta olevat siin tudeng. Konsumis üritasin muuseas osta sada grammi forellifileed (armastan kalasöömisel mõõdukust). Üritus lõppes sellega, et kogu müüjaskond tuli seda perverti vaatama, kes ei ostagi tervet kala ära.
Üldiselt olen küll üritanud tutvust teha nende tudengitega, kes näevad välja, nagu kannaks nad õhtuti huuleläiget. Siiamaani on sugu enam-vähem täppi läinud.
Sandrat pole kohanud, Larat nägin ükskord tänaval eemalt.
Paigutasin elutoa feng shui järgi. (Mul on tagasihoidlik kahetoaline kesklinnas.) On veider ja tühjavõitu tunne. Mitte et ma just otse Tallinna igatseksin, aga...

2002-10-13T22:51:00.000+03:00

Pommiplahvatus Vantaas? Kohalikud valimised? Minu uus naine Vormsil? Who gives a shit! Siin on pommuudis: Eesti robinson on homo!
Jutt käib muidugi reality-shõust "Robinson", mille käigus kari baltlasi Malaisia saarel kohalikke tõuke sööb.

2002-10-11T12:08:00.000+03:00

Halleluuja, armas rahvas! Moravius on tagasi oma vanal blogil! Arvutite mäss on maha surutud!
Kui Sa tahad teada, mida Moravius vahepeal tegi, vaata blogi aadressil http://loconut.blogspot.com. Kui Sa tahad teada, mida Moravius varem tegi, oota kuni ma oma arhiivid jälle üles seatud saan (provintsides on veel mõningaid hukkamata mässulisi). Kui Sa tead, mida Moravius tegi nii varem, vahepeal kui käesoleval ajal, kirjuta mulle ja ütle, kus ma olin ööl vastu kolmapäeva ja kuhu mu mobiiltelefon jäi. Aadress on endine: kodutytar@hot.ee.

Vahepeal olen õppinud tundma tudengite ebausku. Siin näiteks usutakse, ja käitutakse vastavalt, et kui voodis on (and I mean: voodis on!) korraga paarisarv inimesi, kukub voodi kokku. Rohkem pimedat keskaega!

2002-10-10T13:03:00.000+03:00

nonii!

2002-10-10T12:58:00.000+03:00

vaatame nüid...

2002-10-05T18:25:00.000+03:00

kas läheb läbi?

2002-10-02T11:49:00.000+03:00

ma ikka ei saa!

2002-09-28T10:27:00.000+03:00

krt, miks ma ei saa?!?!

2002-09-27T23:10:00.000+03:00

sidemekontroll

2002-09-27T21:26:00.000+03:00

no proovime nüüd...