Moravius
Wednesday, April 02, 2003
I... call for a form of culture in which fiction would not be limited by the figure of the author.
/.../ We would no longer hear the questions that have been rehashed for so long: Who really spoke? Is it really he and not someone else? With what authenticity or originality? And what part of his deepest self did he express in his discourse? Instead, there would be other questions, like these: What are the modes of existence of this discourse? Where has it been used, how can it circulate, and who can appropriate it for himself? What are the places in it where there is room for possible subjects? Who can assume these various subject functions? And behind all these questions, we would hear hardly anything but the stirring of an indifference: What difference does it make who is speaking?
-- Michel Foucault, "What Is an Author?"
Sunday, March 30, 2003
Ja ongi kõik.
Ma lahkun. Esialgu Helsingisse.
Kui te seda loete (sest enamus teist loeb seda tõenäoliselt esmaspäeva hommikul töölejõudnuna; kas Sinu ülemus teab, kus sa praegu surfid?) olen ma juba läinud.
Ma ei usu, et mind niipea siinmail kohata võib. Kui üldse kunagi. Ja ma arvan, et see on parim, mis minuga juhtuda võib.
Põhjused? Kuidas see oligi - I could give a million reasons, all false...
Võibolla kuigi suur osa seondub tegelikult iseenda eest põgenemisega, kui natuke psühhoanalüütiliselt läheneda. Jätta maha oma minevik, alustada seal uue inimesena.
See eneseleidmise teekond algas tegelikult juba sügisel, kui ma, mis seal
salata, kinga sain ja mingi asketismivaimu puhangus Tartusse tulin. Lootsin siin
avardada oma silmaringi ja loovust ning rikastada end millegi ürgsega. Või midagi. Või siis lihtsalt ei osanud endaga midagi peale hakata. (Kas teie
oskate?)
Ma arvasin, et see jääb ainult üheks huvitavaks aspektiks, et teen ekskursiooni
ära ning siis on seltskonnas huvitav jutustada eksootilisi lugusid maapiirkondadest. Ma oleksin saanud juurde mingi mõrkja, kirbe, ürgse varjundi. Oleksin muutunud tõsiseltvõetava(ma)ks.
Ent mingil hetkel ma taipasin, et ma ei saa tagasi minna.
Sest ma nägin, et on võimalik ka hoopis teistsugune elustiil ja teised väärtused kui need, mille poole ma olin alati neurootiliselt püüelnud.
Mitte muidugi et ma nüüd mingit tartu vaimu idealiseeriks. Siia ei tohi liiga kauaks pidama jääda, see on surm ja mandumine. Aga huvitav, tõesti.
Aga igatahes, ma ei taha minna tagasi. Ma ei suuda naasta endise elustiili juurde. See on... ma ei tea, võibolla ma suudan seda kuidagi põhjendada.
No tähendab, Mihkel Mutt ütles kunagi mingis juubeli-intervjuus, et teda ei häiri tema vanus; ta eelistab mõelda hoopis sellele, kui mitmed suurvaimud polegi nii vanaks elanud ning võtab seega iga lisa-aastat kui ühte kingitust või boonust.
Positiivne mõtlemine kahtlemata. Minu vanuses on siis iga lihavõte, mil risti ei pooda, juba hea lihavõte.
Millegipärast ei suuda ma siiski sellest päris täit õnne välja nõrutada. Mul ei ole tegelikult, valge inimese standardite järgi, mitte midagi. Mul ei ole autot, ega maja, ega naist. Laste kohta ma tõesti ei tea. Mulle ei antaks vist krediitkaartigi. Ma ei oska mitte midagi, mul on keskharidus, laptop ja nullklaasiga prillid (Lacoste!), mille kandmisest ma Tartus loobusin.
Ja ma ei taha minna tagasi, tunda end kogu aeg alaväärsena, teha mõttetuid töid, kujundus siin, slogan seal, Mark tee seda, Mark tee teist, Mark tule peole, Mark kärista välja, tere Mark, mina olen pohmell, tere Mark, mina olen eksistentsialistlik õõv ja masendus, Mark miks sul autot pole, Mark abiellume ja saame lapsed sest et mina tahan, Mark miks sa nii halvasti teenid, Mark, Mark - ja enne kui arugi saad, pole sa enam Mark vaid "leinas langetame pea", sest elu on lühem kui arvatagi võiks.
(Jah, mul on natuke külmetus ja ma arstisin ennast Sudafediga. Kõvemate asjade tegemise komme läks mul vahepeal rahapuudusega üle, ja päris hea on tegelikult olla.)
Ei, ma tahan edasi liikuda. Ennast leida.
Tartu-periood on kõigest esimene samm. Ma ei ole veel liiga vana. Kõik on alles ees. Ma lähen ja leian enda.
Internetist hoian end nüüd vähemalt mõnda aega eemal. Mul on vaja omaette olla, täielikult orbiidilt kaduda. Mobiiltelefoni võtan kaasa, aga ilma kaardita.
Nõud pesin ära, toataime andsin lapsendada. Korteri ja selles leiduvate asjade eest panin Marguse vastutama. Müügu ja öelgu üles, või kasutagu - ükskõik. Mul ei ole tõesti jõudu sellisteks asjaajamisteks. Kotid on pakitud. Võtan kaasa hädavajalikud riide- ja hügieeniasjad, natuke plaate, läptopi.
Ongi kõik.
Hea tunne on. Ma oleks nagu tõesti viimaks ometi hakanud iseendaga toime tulema.
Hüvasti.
