Moravius
Saturday, March 22, 2003
Inimesi meie ümber vol. 4:
Mart/Tiina.
Mart on keskmise kehaehitusega, prillidega ja kampsuniga filosoofiamagistrand. Mart kannab baretti ja mingi arvutifirma logoga üleõlakotti, millest ripnevad alati välja paberid ja raamatud. Mardi näkku on kirjutatud kurb tõsiasi, et ta ei aita oma näonahal saastatud linnaõhuga toime tulla. Ta joob uskumatult palju. Optimistlik.
Mart võib suure tõenäosusega vestluses spontaanselt Kanti või Ricoeuri tsiteerida. Ta kuulab meeleldi klassikalist muusikat. Teda leiab tihti ülikooli raamatukogust.
Vajadusel läheb Mart leplikult Tallinna - kui seal toimub mõni konverents või üritus. Sama leplikult läheks Mart Riiga või Leipzigi. Tagasi jõudes ohkab ta rahulolevalt ning läheb Illegaardi õlut võtma.
Mardiga koos liigub tihti ringi väikest kasvu ja meikimata tagasihoidlik tütarlaps.
Tiina on keskmise kehaehitusega, prillide ja kampsuniga filoloogiamagistrand. Tiina kannab baretti ja mingi konverentsi kirjadega üleõlamappi, millest ripnevad alati välja paberid ja raamatud. Tiina juuksed on köidetud lihtsaks tuhmiks hobusesabaks. Seltskondlikel üritustel võtab viisakalt dringi, suitsetab palju. Omal moel optimistlik. Nii ka tema lapsed.
Tiina suudab vestluse käigus spontaanselt Underit või Liivi tsiteerida, otsekui oleks see kõige loomulikum asi maailmas. Ta armastab klassikalist muusikat. Teda võib leida kirjandusõhtutelt ja esitlustelt, ning muidugi ülikooli raamatukogust.
Tiina osalus kultuurielus pole muidugi ainult passiivne - ta kirjutab ka ise aeg-ajalt mõne analüüsi või ülevaate. Samuti lööb Tiina kaasa laulukooris.
Suviti kaob Tiina abikaasa ja lastega maale. Tallinnasse satub haruharva.
Ükskõik kui pikaks ajaks ka Tartust lahkuda, naastes võib alati Mardi või Tiina juurde teed jooma ning viimase aja eesti kirjandusest rääkima minna.
Thursday, March 20, 2003
Just siis, kui korteriuks ootamatult avanes, olin parasjagu voodis kolme...
Kui tahad lugeda täisteksti enne kella 17, telli endale blogi täisversioon! Täisversiooni saad tellida siit!
Kaval, mis? Aga tõesti on näpud põhjas.
Wednesday, March 19, 2003
Inimesi meie ümber vol.3:
Sander
Sander on napilt kahekümneaastane. Ta elab Tartus, ühes uutest ühikatest.
Sander on väga erudeeritud kõige alal, mis puudutab popmuusikat ning popkultuuri. Kui keegi juhtub temaga rääkides mainima näiteks mõnd kunstnikku, keda Sander ei tea, ütleb Sander malbelt:"Väga huvitav, kas sa võiksid mulle temast rääkida?" Järgmise inimesega vesteldes põimib Sander äsjasaadud infot oma jutu sisse, nagu oleks ta selle juba emapiimaga sisse imenud.
Kooli ajal kandis Sander prille ning oli kehaliselt kidur. Kui keegi temaga argumenteeritud vaidlust pidama hakkas, jäi Sander kindlasti peale; toore füüsilise jõu ees oli Sander võimetu. Õnneks sattus Sander käima pealinna suhteliselt heas koolis, kus oli koos intelligentne seltskond.
Sander tunneb end koduselt ülikonnas, armastab kanda smart casual'i.
Sandril kipub olema komplekt valmiskujul esitatavaid "jutte" või "lugusid" - mõningad huvitavad episoodid tema elust; mõni intrigeeriv poliitiline või etnograafiline fakt. Ta püüab jälgida, et ta neid kaks korda samas seltskonnas ei esitaks. (Siiski leidub inimesi, kes on kolm korda kuulnud, kuidas Sander koos naisprominendiga Pärnus vihma käes bussi ootas ning naisprominendi oma vihmavarju alla võttis.)
Kui Sander satub vestlema kellegagi, kellest ta lugu peab, hoiab ta silmad-kõrvad lahti ning esitab edaspidi oma "guru" arvamusi juba oma isiklike seisukohtadena.
Sander armastab kõike trendikat. Ta ihkab kiiresti jõuda sellisele tasemele, et trendikus oleks talle iseendastmõistetav, igapäevaelu osa. Talle valmistab tuska, et ta ei suuda veel trende nautida, aga samas neist üle olla, nagu need, keda ta imetleb.
Sander esitleb end kogenud armastajana.
Ta on väga valvas teiste inimeste töös esinevate puudujääkide suhtes, olgu see ettekandja või ametnik. Taolistest inimestest jutustades ei leia Sander oma sõnades halastust.
Pärast poolteist aastat kestnud meedia- ja avalikkussuhete õpinguid lahkub Sander Tartust. Enam me teda siin ei kohta.
Kevadtempleit on tõesti meeldivalt haige, iseäranis see vili seal üleval vasakus nurgas. Ühtlasi kütab ta kirgi - olen saanud anuvaid kirju palvega "see õudus" maha võtta.
Ei, kullakesed. Ma saan aru, et musta ja pruuniga harjunud eesti inimene esialgu valgust, õhku ja värvikirevust jälestab nagu prussakas. Aga inimene harjub kõigega, ka poomisega - esimene kord on valus, teine kord mõnus ja kolmas kord küsib juba ise. Või oli see kuidagi teistmoodi? Päikest! Sinu personaalne värviterapeut Mark "O.-M." Moravius.
Muuseas, teeme vahekokkuvõtteid. Praeguse seisuga arvab 86 protsenti internetikasutajatest, et tudengid võiksid tööle minna, selle asemel, et riigilt toetusi nuruda. 14 protsenti on seisukohal, et tudengid surgu maha. Rahvas on kõnelnud! Täpsema tulemuse saamiseks jätame polli siiski tänase päeva jooksul üles, ehk mõni haige vanainimene pole veel jõudnud arvuti juurde tulla.
Lõplikud tulemused siis õhtul koos "inimesi meie ümbert vol.3"-ga.
Tuesday, March 18, 2003
Inimesi meie ümber, vol. 2:
Teele
Teele on umbes kahekümne ühe aastane. Ta elab Tartu kesklinnale üsna lähedal, üürides koos sõbrannaga korterit.
Teele kohta on väga raske öelda, millega ta tegeleb. Ta natuke joonistab, natuke kirjutab, natuke õmbleb. Natuke mängib mõnda pilli ja komponeerib, natuke teeb tai chid. Jaanuaris kuulukse, et ta teeb eksameid, aga kus või kellele? Teda leiab tihti kohvikutest, õhtuti võib teda kohata mis tahes kohalikus klubis, pungiüritustest diskodeni. Mõlemal pool tunneb enamust rahvast.
Teele välimuse kohta ei oska ka midagi kindlat öelda. Vahel kannab kontsi, vahel mitte. Seelikut reeglina ei kanna. Juuksed pikad või lühikesed, heledad või tumedad - oleneb kellega võrrelda. Sale või jäme - oleneb, kellega võrrelda. Bitch või korralik - jällegi oleneb!
Teele telefoni mälu on numbreid täis. Ta räägib rõõmsalt ja hoogsalt, aga pilk on vahel natuke nukker. Üritustel kammib end natuke sassi. Teele suitsetab ja kannab läätsesid. Teeb vahel natuke kanepit või natuke spiidi. Vahel käib natuke ühe, vahel natuke teise poisiga. Üldiselt räägib, et välismaal on parem. Suvel natuke töötab ja siis natuke hääletab.
Teele vanematekodu on kusagil teises linnas. Mõnel enesega pahuksis olemise hetkel tunnistab ta endale, et on tegelikult lihtsalt ülikooli ettekäändel vanemate silma alt ära ja nõrutab neilt samas pappi.
Teele kohta ei saa teha ühtegi ennustust, kus ta on viie aasta pärast, aasta pärast; isegi mitte seda, kus ta järgmisel hommikul ärkab. Teele meelest on Tartu "nii armas".
Paistab et tudengite hulgas on toimuma hakanud mingi käärimine. Mingi toetus võeti ära, või tahetakse võtta? Hammaste krigin ja silmade hõõgumine on nähtav-kuuldav üle terve linna!
Omalt poolt toetan püha üritust hääletusega. Anna oma hääl juba täna!
Monday, March 17, 2003
Inimesi meie ümber, vol.1:
Marek
Marek on kahekümne kaheksa aastane. Ta elab Tartu äärelinnas, väiksemat sorti kortermajas. Ta tegeleb ehitusega - ta on oskustööline.
Naine, kellega Marek paar aastat koos elas, kolis nüüd lõpuks ometi välja, ja võttis kaasa kõik köögiriistad. Marek käis neid tagasi küsimas, aga naine ei tahtnud anda. Kui Marek järgmine nädal objektilt raha kätte saab, ostab ta uue diivanvoodi ja viskab vana, naise oma, välja. Marek ootab seda aega.
Marekit on juba kaks naist üritanud võrku püüda. Ära rõngastada. Aga tema on kaval. Ta ei taha küll niiviisi peret luua, kui pole enda elamistki. Marekile ikka ei meeldi üürikorteris. Ikka enda korter võiks olla, muidu maksa seda üüri...
Marekil on keskharidus. Ta on tegelenud rahvatantsuga.
Pärast seda kui naine välja kolis on üksinda ometi väga igav olla. Marek ei mõista hästi midagi endaga peale hakata. Raamatute lugemine Marekile hästi ei istu. Ta putitab päevad läbi maja taga autot. Kohates mõnd naabrit räägib ta nendega sellest, kui kõrged on maksud, kui tüütud on pensionärid ja kui väga oleks ikka raha vaja. Kui oleks raha, siis ostaks ikka oma elamise ja ei peaks enam üüri maksma.
Marek ei armasta Tallinna. Ta vahel ikka käib seal. Sügise poole käis seal paar päeva, niisama. Elas sõbra juures Lasnamäel. Ta käis Tallinna peal ringi vaatamas. Ega ta Lasnamäelt suurt kaugemale ei julgenud minna, kartis et eksib ära. Jalutas niisama seal majade vahel. Korra käis sõbraga kesklinna ka vaatamas. Nägi presidendilossi - või mis see on seal mäe peal? - ja liputorni. Marek oleks tahtnud miljonipeldikut ka näha, aga seda ei leidnud üles. Otsis küll. See peaks ju kuskil sealkandis olema? Sõber ka ei teadnud. Ei, hull asi selle miljonipeldikuga. See ei ole õige asi, et üks peldik nii kallis on. Aga näha oleks küll tahtnud, mis seal siis kullast on. Aga näe - kahjuks ei leidnud. Marek oli selle üle natuke pettunud.
Ei, Marekile ikka Tallinn ei meeldi. Liiga... liiga... ei, ei meeldi. Paremad palgad on küll, jah, aga ikka... ei taha sinna.
Marek armastab kuulata rokkmuusikat. Talle meeldib eriti Guns'n'Roses. Ta peab ühe tüdrukuga plaani, aga paistab et asjast vist ikka ei tule suuremat, tüdruk leiab tema jaoks rohkem vabandusi kui aega. Muidu vahepeal oli plaan tüdruku juurde Annelinna kolida, saaks oma korterist välja, ei peaks enam seda üüri maksma, aga paistab et asjast ei tule midagi välja.
Marek jääb Tartusse elama terveks oma eluks.
Sunday, March 16, 2003
Aga üldiselt olen juba reipam ja rõõmsam. Otsin internetist naist ja hakkan üleüldse elu vastu sutsu rohkem huvi ilmutama. Iidsed aasia salatarkused tõesti kickivad!
Sõnu, mida üritan oma blogis vältida:
alkeemik
ametiraha
apananski, leonid
coelho, paul
concordia
gümnaasiumiõpilased
hint, mati
kaupers, renars
kupar
kõusaar, kadri
mamma mia
murutar, kati
näo koorimine
priimägi, linnar
vabaduskell
võrgud, kakumäe
Lihtsalt - ei ole vaja. (Nimekiri võib täieneda.)
