Moravius
Saturday, March 15, 2003
Nii ilus ilm on väljas, mõtlesin et teeks õige vähe kevadisema blogi ka. Tänase templeidi autoriks on Susan, templeidi nimi on Juicy. Juhul kui Blogger nüüd taaskord mingit kräppi kokku ei keera, peaks teile kõigile avanema ilus ja inspireeriv kevadblog.
Friday, March 14, 2003
Nii, nii! Täitsin lõpuks ometi lubaduse, ehkki asi pole enam üldse popp. Igatahes, siin see on: arvamusliider mr Mark Moraviuse ametlik seisukoht Iraagi sõja suhtes.
Ahh, ma alles nüüd panen tähele - tegelikult on kaks viimast kannet ju täiesti Meediakriitiku rida ajanud, ma ju lubasin, et siin blogis tegutsen ainult enda naba vahtimisega. No - savi. Küll hakkan ka teda updatema.
Delinquency of the day:
11. märtsil kaebas Arte gümnaasium Mustamäe alaealiste komisjonis seitsmenda klassi õpilaste Sandra ja Maria kontrollimatu käitumise peale: tüdrukud valetavad, ropendavad, sõimavad klassikaaslasi, maalivad õpetajatest akte , loobivad tunni ajal kingi, hüppavad laudadel.
Tase.
Ekspressi vahel on sedapuhku jälle koolilehe-eri.
Aru ma ei saa. Absoluutselt iga kord, kui noored kusagile kirjutama lastakse,tuleb üks artikkel koolis riietumisest ja teine anoreksiast. Anoreksiaartikkel kujutab endast endise anorektiku jutustust, kes nüüd on aga jälle kakskümmend kilo juurde võtnud, terve ning rõõmus, ehkki tervis ikka veel jupsib natuke.
Ma loeks suure huviga ükskõik mida muud. Intervjuud tegevanorektikuga. (Intervjueerija võiks õrritada teda sõõrikuga.) Anoreksiateemalist osaluseksperimenti. Toitumisteadlase selgitust anoreksia mõjust. Vähetuntud fakte anorektikute seksuaalelust. Ühesõnaga - mida iganes muud kui tütarlapse selgitust, kuidas ta puberteedieas komplekside tõttu aina vähem ja vähem sööma hakkas ja lõpuks haiglasse viidi; kuivõrd olen seda juba väga mitu korda lugenud.
Teismelised masendavad mind. Kõigi teiste vanusegruppide puhul stagnatsiooni märke nähes võib seda välja vabandada küpse eaga, seitse korda mõõtmise ja teiste taoliste asjadega. Aga noored, kes ideaalis peaksid mässama ja uut looma, panevad kõik vudinal täpselt ühtemoodi ringiratast, ilma igasuguse kreatiivsuseta. Ning siis nad kasvavad suureks ja hakkavad samuti kõike tegema nii nagu meil siin alati on tehtud.
(Tegelikult räägib praegu vist minu suu läbi vana hea tuttav, eesti riigi ja selle kodanike pühendunud põlgur P. Olen hetkel tema mõju all, kuna jõime äsja koos ja kirusime eestlaste tuima hinge ning nende väiklast natsivabariiki, me ei taha kumbki selle vastiku riigiga midagi tegemist teha. Me pole Eesti riigilt midagi palunud ega midagi talle võlgu, hommepäev võite persse pista oma riikluse! Raha joomiseks andis meile Tartu linna sotsiaalabi osakond.)
Üldiselt - õpetuseks noortele ja meenutuseks vanadele: loomingu raamatukogus ilmus nii kuskil kaheksakümnendate alguses lääne kuuekümnendate tekste, mis mingil moel ilmselt sealse ühiskonna kriitilised olid. Nende seas olid ka Michael Frayn'i "Plekkmehed" ja "Hommikupooliku lõpu poole".
Neid mõlemaid oli juba üheksakümnendate keskel väga õpetlik lugeda, nad tegid nii mõnegi asja tükk maad selgemaks. Eriliselt helge ideena jäi mulle meelde katse luua ajakirjaniku tööd hõlbustavat masinavärki, mis võtaks kartoteegist artikleid ning avaldaks neid teatud kindlate ajavahemike tagant uuesti. Nii ilmuks näiteks ikka aegajalt artikkel halvatud tüdrukust, kes taas tantsima hakkas, muudetud oleks vaid tüdruku nime ja elukohta. (Miks mulle tundub, et see aparaat on juba leiutatud?)
Ühesõnaga, lapsed, lugege. Jätke meelde - Michael Frayn.
Ise lugesin läbi uue Vikerkaare, ja olen täielikult valgustust leidnud. Jaapan kicks ass! Ja Stockmann enamgi veel!
Thursday, March 13, 2003
No igatahes lõpetasin ma vana ELO kuulamise ja kuulan nüüd vana OMD-d.
Kas see kõik (ebamäärane käeviibe, mis hõlmab ümbritsevat) ikka on päris adekvaatne viis depressiooniga toime tulla?
Algul mõtlesin et lähen lasen jälle Prozacit või siis mingeid nootroopikume välja kirjutada, aga mingi aje mõjul otsustasin ümber (rahast hakkas vist kahju). Ostsin selle asemel käsimüügist mingeid zhenshennikapsleid. Hetkel on mul vanast harjumusest psühhosomaatiline esimese päeva iiveldus.
Samas ma usun et iidse aasia salatarkused toovad mulle rohkem kasu kui kõik see keemiline sodi, mida ma aastate jooksul sisse olen söönud. Tõenäoliselt paranevad minu vaimsed ja füüsilised võimed seninägematute kõrgusteni. Ilmselt ei tunne ma end seitsme päeva pärast enam äragi.
Seniks aga surfin Kesknädala koduleheküljel. Kuulake vaid:
"Tahaks lausa appi karjuda aga keegi ei kuule, valitsuse vanker muudkui veereb mäest alla ja üha hoogu juurde saab... "
Kui aega saan, tikin selle ristpistes ära ja riputan voodi kohale seinale. Selle kõrvale aga tsitaadi Gustave le Boni "Hulkade psühholoogiast": "Kes tunneb kunsti, kuidas mõjutada hulkade kujutlust, see tunneb kunsti, kuidas neid valitseda."
Ning lisaks kõigele tuli tali tagasi. Oh issand issand issand. Kas iial lõpeb minu kannatuste rada?
Monday, March 10, 2003
Aga muuseas, selles passi teemas oli ta täielikult ise süüdi. Täielikult! Ta ju teadis, milline vastutustundetu tegelane ma olen. Vaadake kus ma enda passi hoian - köögikapis! Nii et mind pole siin küll mitte milleski süüdistada.
Ahh... tiu-tiu ja teisiti... aga no mis seal ikka. Ma saan sellega hakkama. Ma elan selle üle. Ma elasin üle kaheksakümnendad. Ma elasin üle kapitalistliku korra alguse. (Haiglaselt naljakas aeg oli, mäletate?) Tegelikult, kui mõtlema hakata, pole viimase mõnekümne aasta jooksul terves maailmas juhtunud ainsatki asja, mida ma poleks üle elanud! See annab lootust, kas pole?
Ometi on Tartu juures üks anomaalne aspekt, mis nõuab veel harjumist. Ma olen, nagu näha, leppinud juba väga paljuga. Olen leppinud sellega, kui paindlikult kasutatakse siin ööpäeva ja raha. Olen harjunud, et igasugune tegusus kutsub esile siira hämmelduse: "Kuhu sa kiirustad?" Olen harjunud kohaliku külalislahkusega, mis viimaks viib selleni, et sa sõna otseses mõttes elad terves linnas - süüa käid tegemas ühe sõbra pool Annelinnas, magamas käid ühe tibi juures Karlovas, ja elutuba koos telekaga on mingite tüüpide pool Supilinnas. (Omamoodi päris muhe tunne.) Olen leppinud sellega, et kui minna polikliinikusse taastusraviarsti juurde, siis algul ta masseerib su jõuliselt läbi, seejärel aga süütab küünla ning teeb selle kohal peopesadega ringe, et puhastada end sinu energiast. (Tegelikult ma sellega veel päris leppinud ei ole, aga liigun selle suunas.) Olen viinud end kurssi faktiga, et tõepoolest leidub eatuid prillide ja pika seelikuga naisterahvaid, kes võivad igapäevavestluse sekka spontaanselt luuletusi deklameerida. (Viimases Loomingus oli Mihkel Muti lühinäidend valimistest, kus samuti esines analoogne episood. Tallinlased, te ilmselt arvasite, et see on fake. Ei. Nad tõesti teevad nii!)
Aga millega ma veel natuke harjuma pean, on see, mismoodi siin saab lihtsalt inimesi... no ütleme:esile kutsuda. Pole vaja teha muud kui kellegi peale natuke aega intensiivselt mõelda - ja ta satub sulle peagi tänava peal vastu. Raudne meetod. Olen siiani selle töökindlusest natuke shokeeritud.
