Moravius
Friday, March 07, 2003
Eile õhtul üritasin Zavoodis naisi vahtida. Paraku läks kavatsus mul kiiresti meelest ära ning hakkasin pea jalamaid vahtima absoluutselt kõiki ümberolijaid. Pean oma keskendumisvõimega midagi ette võtma.
(Oh ohjah. Staaþikamad lugejad ilmselt mäletavad, millalgi sügise poole panin kirja naistesebimise kohtade allakäigutrepi, mis sai alguse Pattayast ning kulges läbi club Tallinna, Illeka ja Zavoodi aasa peal onaneerimiseni.
Nagu kiuste on praegu aasad lume all.)
Eile hommikul aga kuulasin kaks tundi vana Electric Lights Orchestrat, mängides sinna juurde Keskerakonna tulukettaga. Seejärel, nii umbes pool tundi, jälgisin peegli abil, kuidas kasvab habe.
Huvitav oli, kusjuures!
Thursday, March 06, 2003
Ühe püsisuhte lõppemise sümptomaatika, universaalne:
1. Meeles on ainult hea. Kõik sellised pisikesed armsad asjad - tema naeratusest kuni spetsiifiliste isiklike mälestusteni. Kõik see tekitab mõrkja ning igatseva hingeseisundi.
2. Tekib küsimus: miks üleüldse lahku mindi?
3. Küsimusele vastust otsides hakatakse meenutama kõike seda, mille pärast õieti lahku mindi.
4. Tekib küsimus: kuidas üleüldse sellist isikut nii kaua välja kannatati, temaga aset ja toitu jagati? Saabub tusk ja piinlikkus.
5. Algab tsükkel, mille käigus aetakse ekspüsisuhte passile ümber kokteil lauaviinast ning apelsinimahlast "Samba".
6. Ning tsükkel kestab.
Sunday, March 02, 2003
Oh persse küll.
Te nüüd muidugi arvate, et teate, kuidas asi läks. Et jäin ikkagi mekutama ja jokutama ning täiesti ootamatult oli kell juba viis minutit kaheksa läbi ja ma lõin käega.
Oi ei. Ma tõesti, täiesti ennastsalgavalt, lippasin valimisjaoskonda, jõudsin napilt enne sulgemist, vaatasin juba kaugemalt, millise lauakese juurde ma pean minema, lähenesin hoogsa sammuga ja esitasin passi. Tädi vaatas passi, vaatas mind, vaatas veel kord passi ja vaatas veel kord mind, kuni ma juba kärsituks muutusin.
No - terasemad teist on ilmselt juba aimanud, mis värk oli. Ma olin valima tulnud oma ekspüsisuhte passiga.
Jaoskond suleti ja mind visati välja nagu... no, nagu inimest, kes pole valima tulles suutnud isegi õiget passi kaasa võtta. (No andke andeks! Just nägin uudistes karmi tegelikkust: valimiskabiinile lähenenud papi jäi selle ees rippuva punase kardina ees kõhklema, uuris siit- ja sealtpoolt ning üritas viimaks hakata kardina alt läbi pugema, kui keegi valimiskomisjonist viimaks talle appi tõttas ning kardina kõrvale tõmbas. Hakkan taaskord sügavalt kahtlema, kas rahva võim on ikka see kõige õigem valik.)
Müstiliselt juhtumil on tegelikult päris elementaarne seletus, kui me mõni aeg tagasi Pattayas käisime, andis püsisuhe passi minu tagataskusse, sest tal endal polnud seda kusagile panna. (Käekotiga pidudel käimise keelasin ma tal ära. Vihkan seda kommet tulla klubisse kotiga, panna see keset põrandat maha ja seejärel tantsida ringis selle ümber ning teha skandaal, kui keegi peaks kotile kogemata jalaga andma. Samavõrdselt vihkan kommet "kallis hoia korraks mu kotti, ma lähen tantsin natuke". Pealegi näeb ridiküliga ringihängimine erakordselt kramplik ja väga ebaseks välja. Kottidega klubiskäimine jäägu meeste pärusmaaks.)
Tagasi polnud tal meeles küsida ja mul polnud meeles anda, ja nii see kuidagi jäi.
Minu enda pass on siiski ka minu käes, leidsin selle täiesti ootamatust kohast - köögikapist.
Pagana jama selle asjaga. Nüüd tuleb temaga kuidagi ühendust võtta. Huvitav, et ta ise pole seda teinud. Millega tema valimas käis?
Teen dringi lõpuni ja olengi juba teel! Panin juba salligi kaela. Mitte et ma veel päris täpselt teaks, keda ma valin, aga neil on seal ju mingid nimekirjad ka väljas?
