Moravius
Saturday, March 01, 2003
Nii, Meediakriitikusse sai uus postitus üles. Tegu on nädalavahetuse special-väljaandega Sootsiumikriitik, mis kõnnib eestluse müütide hämaraid radu pidi.
Ja ikkagi, teate, ma olen nagu kati ilma karuta. Oli see püsisuhe mis ta oli, aga igatahes täitis ta päeva. Ning tekitas millegipärast illusiooni, et raha on rohkem kui tegelikult on. Mul on praegu umbes selline tunne nagu järgmise päeva hommikul, kui ärkad võõras kohas, oksene ja püksata, ning hakkad kiiret seisundiaruannet koostama, tulusid-kulusid kokku võtma: mis ma olen, kus ma olen; ja kuidas mul läheb.
Mul on kogu aeg selline loiult rahulolematu ja tühi tunne. Kõik need mu pisikesed ja tähtsusetud tõlke-, toimetus-, kirjutus- ja kujundustööd võtavad enda alla suhteliselt tühise osa nädalast ning on tehtavad kus tahes. (Kohvikus töötamine on kickass, mulle meeldib! Ei pea ise kohvi keetma, mis võiks tööhoogu segada.) Raha toovad nad sisse täpselt parasjagu niipalju, et saab peost suhu elada. Aeg-ajalt tolgendan ma mõnel avalikul loengul või seminaril, vahel käin mõnel näitusel või esitlusel. Suur osa ajast möödub mõne tuttava juures, mõnes joomakohas või klubis, või aelen selle aja kodus maha. Aeg ja raha nõrguvad näppude vahelt minema.
Kätt südamele pannes olen ma vist suhteliselt kasutu inimene, aga kätt südame pealt ära võttes - kes meist see ema teresa oleks?
Kõigest mõne tuhande kroonine vahe sissetulekus on mu idenditeedile totaalse põntsu pannud... või olen ma siis lihtsalt hakanud (kõigi pingutuste kiuste) suureks saama? Ei, pigem siiski see mõne tuhande (nii mõnegi tuhande) kroonine vahe.
Mu sidemed endise eluga hakkavad juba täielikult kaduma. Ma eriti ei viitsi enam Tallinnas pidudelgi käia. Tartu-Tallinna vahel sõitmine on lihtsalt kohutavalt tüütu. Seoses sellega vajuvad ära ka pealinna-tutvused. Meilimisega, teate isegi, on nii nagu on. Murdsin hiljuti Noku klubikaardi ära, üritades sellega leiba lõigata. Enamus vanadest Face'dest ja Attitude'dest on läinud tulehakatuseks. Contradiction on otsakorral, ostsin Fa.
Ja ma tõesti ei oska öelda, kas see kõik on mulle lõppkokkuvõttes hästi või halvasti mõjunud, või on mu virin ja hala ehk üleüldine madalperiood seotud liiga äkiliselt toimunud antidepressandi-võõrutusega. (Noor tekstianalüütik! Siin ka vastus paar postitust tagasi esitatud küsimusele! Citymarketi sooduskupong läheb Kristole Jõgevalt, kelle telefoninumber algab numbritega 055. Kui tundsid end ära, tule hauinnale järele.)
Ei tea. Võibolla varsti selgub, kas mu blogist saab kokku panna raamatukese "Moravius ehk Ühe vurle ümberkasvamise lugu (Hale-armas jutustus!)" või maleülesande - "Intellektuaali võitlus vaesuse ja depressiooniga. Intellektuaal alustab, vaesus ja depressioon võidavad."
Hoian teid asjaga kursis.
Friday, February 28, 2003
Üks kevadine hetk:
Moravius kõnnib mööda jõekallast ja näeb kahte tühja õllepudelit.
"Moravius," mõtlevad pudelid.
"Baer," mõtleb Moravius.
(Need, kellele nali nõme tundus, neile kompensatsiooniks tänane Ernie-koomiks )
Ma tahaksin tagasi süütusesse. Tahaksin tagasi "võluvat teadmatust" selle suhtes, kui palju raha tühja taara tagasiviimise eest saab ning mis maksab saiapäts. Tahaksin tagasi aega, mil trendiajakirjad ei tekitanud minus ahastust ("poolteist tonni mingisuguse kuradi odekolonni eest?!"). Aega, mil sada krooni oli väike raha. Aega, mil sushi tähendas midagi muud kui "sott mingi kuradi supilusikatäie riisi eest". Aega, milles sajad inimesed elavad sama rõõmsalt ja teadmatult edasi. Aega, mille vabatahtlikult seljataha jätsin ning tulin... lätetelle, paastu ja palve juurde. Tõelisesse maailma. Maailma, kus Philippe Starck ei tähenda suurt midagi ja Casamilano ei tähenda üleüldse midagi!
Ma ei saagi tegelikult veel aru, kas ma kahetsen või mitte.
Thursday, February 27, 2003
Paneme siis juba ühe lingi ka.
Kui tingimata olla arutu fänn, siis igatahes parem nii kui teisiti , kas pole?
Kahjuks on disaini kallal ümberlõikamisnuga tarvitatud, veel paari nädala eest oli asi palju magusam. Sisu, paistab, on laias laastus samaks jäänud. Värskendav.
Lehekülgede viisi sõimu ja hala jääb üles panemata. Hakkan juba tasapisi asjast üle saama. Me oleme ju kõik siiski täiskasvanud inimesed, ma ise olen täiesti küps ja emotsionaalselt väljakujunenud, kahtlemata on niimoodi kõige parem, inimesed ikka aegajalt lähevad lahku, pealegi pole tal mingit põhjust arvata, nagu oleks tema minu maha jätnud, tegelikult juhtus ikkagi vastupidi, igatahes on täiesti kindel, et mina kaalusin seda võimalust juba palju, palju, palju varem kui see tema peakesesse üleüldse jõudis, pealegi on äärmiselt lahe olla vaba inimene, pealegi oli ta ilge bitch ja käis mulle tõttöelda juba päris korralikult närvidele, aga ma otsustasin olla ennastsalgav ja tema huvides temaga käia, sest igale naisele on siiski meest vaja, ma kulutasin oma niigi napist järelejäänud noorusest (olen ju siiski parimates aastates) tema peale kõige mõttetumad nädalad, või kaua see õieti kestis, ja mis ma vastutasuks saan?! Öeldakse et tahetakse enda kõrvale kedagi, kes poleks nagu psühhiaatriaõpikust välja astunud! Johhaidii! Tere tali! Ema on sul psühhiaatriaõpikust! Kes kurat ärkas öösiti nuuksudes ja kiljus "ma nägin unes, et kukun sellel eksamil läbi oh hoia mind kallis", ja kes siis pidi olema see mees kes tõuseb ja teeb suhkruvett? Siis ei olnud psühhiaatriaõpikutest juttugi, eksole? A niipea kui eksamid üle elatud, niipea kui jälle sõbrantsid ja peod meelde tulevad, niipea visatakse mees välja ja jäetakse cipramil endale?!
Hingame sisse.
Hingame välja.
Ei, mitte kõigest sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Tahtsin teha leebe ja reflektiivse sissekande. (Reflektiivsusest rääkis eile väga armsasti ja väga hambutult Marju Lauristin "Puldis". Arutlus käis selle üle, kes on intellektuaal. Kes on aru saanud, mis on "Puldi" mõte, meiligu mulle ja selgitagu. Olen seda eksperimendi korras vaadanud küll kanepis peaga, küll purjus peaga, küll selge peaga. Küll äsjavirgununa, küll unisena. Küll pärast SLÕhtulehe ja küll pärast Dostojevski lugemist. Ikka pole naljakas. Praegu polnud tegu irisemise vaid siira hämmastusega, et sellist saadet edastatakse. Ilmselt ma pole siis sihtgrupp.)
Tahtsin anda kindla lubaduse, et lähen kindlasti valima, on see nüüd pühapäeval, või millal.
Tahtsin tegeleda vahelduseks ka noorsoo harimisega, ja teengi seda. Here we go: kõigile algajatele tekstianalüütikutele. Toetudes käesoleva blogi viimase seitsme päeva sissekannetele selgitada välja, miks Mark Moravius eile-üleeile vahetpidamata iiveldas, oli kaetud külma higiga, tundis end erakordselt närviliselt ning ravitses end viina, Battery ja jääkuubikute seguga? Õigesti vastanute vahel loosime välja Citymarketi sooduskupongi, mis annab hinnaalandust Sambal Oeleki kastme või Mayeri pesupulbri ostul. Säästa juba täna!
Tahtsin kirjutada ka sellest, et sain eile, niigi suurepärasel päeval, teada kaks masendavat uudist oma tutvusringkonna kohta.
1) M. on hakanud diilerdama. Uudis on äärmiselt jahmatav. (Veel umbes aasta eest oleksin öelnud "rõõmustav", aga ajad pole enam need.) Kui Eestis oleks, nagu USAs, elujõuline keskkooli aastaraamatute traditsioon, oleks tema pildi kõrvale kirjutatud "least likely to become a drug dealer". Uudis tekitas minus tõtt-öelda ainult ühe mõtte: KUI nüüd välk tõepoolest ühel hetkel sisse lööb ja Justitia mõõga tõstab etc etc, kui siis armastavad lapsevanemad võtavad rahakoti puuga selga ning esinevad vajalikus kohas salamisi ja ahvatlevalt argumendiga "me palume teid, noore inimese tulevik on kaalukausil" - kas siis vastatakse neile vajalikus kohas karmilt ja sajaprotsendilise täpsusega: "Ei, noore inimese tulevik ei ole kaalukausil; noore inimese tulevik on juba perses"?
Ma unistan, et vastatakse. Ma ei tee seda üksnes eestilikust kibedusest, teadmisest, et kui mina satuks samasugusesse olukorda, ei tuleks väljastpoolt kedagi kaaludest ja kaussidest rääkima. Mul on mingi lootus süsteemi ja selle toimimisse. Lootus saab iga päev ja iga tund surmahoope, kuid hingitseb edasi.
Muidugi loodan, et M võtab mõistuse pähe ning tema mamma-papa ei pea süsteemi kindlust või hälbimist proovile panema. Aga ikkagi.
2) S. hääletas eelvalimistel Keskerakonna poolt. Uudis ei ole jahmatav. Aastaraamatus oleks tema pildi juurde võinud tõepoolest kirjutada "most likely to join edgarjuugend". Ta on elav näide sellest, et parteiline kuuluvus siiski on kaasasündinud, ning võib esineda ka parimates peredes. Aga et see nii ruttu ka välja pidi lööma...
Lähiajal võtan Meediakriitikus Kesknädala kurvalt ja süngelt ette. (Ettevõtmise põhisisuks saab olema manitsus: "Te naerate, ja te mõnitate, kuid pigem nuttes peaksite Shveitsi pankadesse arveid tegema! Nuttes, ja siva!")
Monday, February 24, 2003
Okei, aitab sellest. Mäletate, ma lubasin vahepeal kujundada seisukoha Iraagi sõja suhtes, ega viitsinud seda eriti teha, ja lootsin juba, et asi vaibub piisavalt, ilma et ma peakski seda tegema? No igal juhul, kui ma eile õhtul telekas nägin, mismoodi USAs prantsuse veine maha valatakse, ei pidanud ma vana alkassina vastu. Seisukoht on kujundatud, üritan selle ka üles panna.
Tee oma kodumaale sünnipäevakingitus - emigreeru!
Mina tegin oma kodumaale juba kaks sünnipäevakingitust - updatesin Meediakriitikut ja jätsin oma naise maha.
