Moravius
Friday, February 07, 2003
Lisaks meediakriitikale.
Sotsiaalpsühholoogias on olemas termin "kollektiivne piinlikkus". See on ebamugavustunne, mis haarab meid, kui näeme auditooriumi ees punastavat ja kogelevat lektorit; kui oleme teatris ja näitlejal läheb äkitselt meelest tekst; kui vaatame Alex Lepajõe show'd. Kuid kas on olemas eraldi nimetust tundele, mis haarab meid, kui loeme alljärgnevat luuletust?
Kui astume kord Euroopa Liitu
ja vastu ei ütle sõnagi
siis leiame sealt heakskiitu
kuid kõht jääb tühjaks alati.
Meie esimene president oli rahva poolt
ja talunike elu eest ta kandis hoolt.
Meil iga põllulapp siis küntud sai
ja laual oli värske leib ja sai.
Ei jalatäit maad ei müünud see mees
nii seisis ta Eestimaa rahva eest.
Pärast teda jäeti sööti kõik põllumaad,
kuid nii edasi me elada ei saa.
Nüüd tahame loota et kolmas mees hoolit-
seb jälle me rahva eest
ja Riigikokku saaks õigeid mehi,
siis sinimustvalge meie riiki ehiks.
Ma tean, ma poleks tohtinud seda siia üles panna. Lõppude lõpuks on mu blogi ju NETIs "eesti kirjanduse" kategooria all. Aga samas - for all of the fun the damage is done...
Ekspressist on sedapuhku tegelikult veel kirjutada. Rubriik Kepp&Keeks on kirja pannud täpselt selle teksti, mida juba eelmisest neljapäevast saadik olen plaaninud oma blogisse üles panna, aga pole ükski kord nagu juhust leidnud: iga kord, kui räägitakse iibest, "miks naised ei sünnita?!", on rääkijaks üle keskea mehed. Leidsime selle seaduspära Mariga koos meediakriitikat tehes, Mari läks väga põlema ja mina noogutasin vaguralt kõrval ning rüüpasin koduveini. (Oleme Mariga tasapisi ära leppinud pro Mari on tasapisi üle saanud.)
Oleks võinud ikka siia üles pannna, nüüd saaks neid avalikult plagiaadis süüdistada. Üks kahest: 1) idee on õhus 2)mu eravestlusi kuulatakse pealt. Ilmselt (1), aga samas - paranoia ei tähenda veel seda, et sind tegelikult ei jälitata.
Loen viimasel ajal tavalisest hoolsamalt ka tööpakkumiste veergu. Leidsin pika, tulise ja õhinat täis kuulutuse, millega see araabia lennufirma jälle "salongitöötajaid" otsib. Üheks nõudmiseks kaalu ja pikkuse proportsionaalne suhe. Kas neile proportsioon 1:1 sobiks? Või 3:2, kaalu kasuks?
Jah, olin kunagi keelepurist. Nii semantiliselt kui grammatiliselt. Hakkab vist jälle välja lööma.
Thursday, February 06, 2003
Ekspress esmapilgul suutis. Oh paraku, süvenemine rikkus taaskord kõik ilusa ära. Tsiteerin juhtkirja (sedakorda tublilt mehelt Hvostovilt):
"Kas nüüd on oodata, et kusagil küpsetatakse kiirkorras uus sepik, mis jääb seekord oravate kurku kinni?"
Oookei. Üks pilt on küll hullem kui tuhat sõna, selle eest Ekspressile väike pai. Aga ikkagi...
Hingelt strukturalistina üritasin tuletada mõtteahelat, mis viis sellise jõleda mõistukõnelise fraasi "orav sööb sepikut" tekkeni. Ilmselt pidi see olema midagi järgmist:
1) Siseminister on nõukogude ajal osalenud poliitilistes kohtuprotsessides.Siseministri nimi on Seppik, mis meenutab kõlaliselt sõna "sepik" (jämedast jahust küpsetis; definitsioon on üsna arbitraarne aga no savi)
2) Peaminister on reformierakondlane. Reformierakond kasutab logona tumesinist oravat kollasel taustal. Seetõttu on poliitika vallas oravast saanud reformierakonna sümbol.
3) Kuna valitsuses esinevate jamadega peab tegelema peaminister, siis teeb peaminister siseministrile ettepaneku tagasi astuda.
4) Kuna meil on olemas peaministri sümbol - orav; ja siseministri nimega saab teha vahvaid sõnamänge ("sepik"), saaks seda kõike väga hästi sümboolselt või pildiliselt esitada.
5) Kui joonistame pildi, millel orav sööb sepikut, toob see vaatajale kohe meelde skandaali (reformierakondlane ja sepik e. Seppik esinevad koos, ühes ja samas situatsioonis), pealegi viitab see asjaolule, et Seppiku huvisid kahjustatakse (sepikut süüakse) ja reformierakond tuleb asjast kasudega välja (orava kõht saab täis).
6) Sümbolite kasutamine päris-inimeste asemel karikatuurides või naljandites meeldib rahvale.
Õigus jah, eile oli kesknädala-päev. Mul on täna enesepiinamise tuju, peaks selle kusagilt näppu otsima ja lugema vahvaid följetone ja naljandeid sellest, kuidas orav läks sepikut varastama ning murdis hambad.
Kihlveokontor: kas Kesknädala selle nädala karikatuuris olid tegelasteks orav ja sepik? Pakun et olid.
Tuesday, February 04, 2003
Ootan mure ja õudusega neljapäeva.Kui selgub,et ka Ekspress pole suutnud vältida naljapilti sepikut söövast oravast,siis ausõna, ma lihtsalt ei tea, mis ma teen.
Siiski on ka rõõmustavat. Terevisiooni-pliks Anu pöördus täna süüdimatu reipusega kahe keskealise söögispetsialistinna (naisspetsialisti) poole: "Ajakirja Pede ja Ko...Pere ja Kodu..."
Miks keegi nende uudissõnade-kampaania käigus ei püüdnud leida eestikeelset vastet "freudian slip'"ile? Hmm...
Monday, February 03, 2003
Huvitav kas ma saaksin laste kasvatamisega hakkama? Kas ma suudaksin vastata nende tuhandetele küsimustele, ja kujundada adekvaatselt nende maailmapilti? Peaks proovima.
"Issi, kui palju on üks gramm?" "Korraks nuusata!"
"Issi, mis on dopinguproov?" "Lumme kusta..."
Hmjah. Tõenäoliselt on keegi kusagil sellist nalja juba varem teinud. Mis teha. Tartus jäävad filoloogide naljad külge veel kergemini kui suguhaigused (ptüh-ptüh-etc). Tartu humanitaarid ei tee mitte suitsu vaid "siutsu" ning küpsise asemel ütlevad "püksis". Iroonia ja skepsise asemel öeldakse naljatledes "aroonia ja küpsis". Ma sain kunagi isegi meiliga mingi üllitise, milles kõiki idioome, milles sisaldus sõna "panema", värske pilguga üle vaadati. Üks päris hea variant oli "mööbliporno" - 'panin seinale väikese riiuli'. 'Panin tihasele pekki' oli ka päris lahe.
See kõik juhtub vist siis, kui inimesel on hea keeletunnetus, ja mitte sittagi muud teha kui sõnadega mängida.
Olen ma kibestunud?
Olen ma grafomaan?
Mis ma üldse olen?
Sunday, February 02, 2003
Olgu selle leibade ühte kappi paneku metafooriga kuidas on, aga tablette hakkame nüüd eraldi hoidma.
Avastasin neil päevil, et Cipramili on kuidagi kahtlaselt palju kulunud (esimese tabletilehe puhul saad ju aru, edasi läheb na rutiinseks). Ilmnes et püsisuhe ja tema kolm sõbrantsi olid üleeile õhtul enne peoleminekut tundnud, et neil on sessist ilge deprekas. Iga tsikk võttis siis tableti (mõni kaks), kallutas viina peale ning naeru ja kilkeid jätkunud terveks ööks. "Kuidagi tõesti õudsalt lahe tunne oli," kiitis püsisuhe, kui temalt tablettide kohta aru pärisin.
Mulle tuli millegipärast meelde üks uusrikka-anekdoot, see, kus uusrikas läheb poodi risti ostma, küsib kõige suuremat, ja "ilma võimlejata". Niisama räägituna on see anekdoot. Samas saaks sellest teha kasvõi sotsiaalkriitilise draama, juurde oleks vaja kirjutada üks õigeusu papp, kes stseeni hukkamõistvalt pealt vaataks.
Empaatikud, kujutlege selle papi sisemonoloogi sellise stseeni juures (arvestades, et papp on vintske sell, kes tunneb ka teisi kolmetähelisi sõnu kui "bog"), ja te mõistate mind.
