Moravius
Saturday, February 01, 2003
Me oleme ju kõik lugenud "Pöidlaküüdi käsiraamatut". Jõudnud kohani, kus viimaks saadakse vastus. Vastus Kõigele. Mis tekitab uue küsimuse - küsimuse Küsimusest.
Douglas Adams on meie hulgast lahkunud, aga tema ideed elavad edasi.
(Sooviksin tänada SL Õhtulehte, kelle tänane Vahur Kersnat reklaamiv poster mulle selle sissekande jaoks jõudu ning inspiratsiooni andis.)
Tuesday, January 28, 2003
Sain alles täna aega Ekspressi korralikult läbi lugeda. Kosmosekoll Arne Otter (ma olen seda meest kaks korda oma ihusilmaga näinud, mõlemad korrad oleks tahtnud jalamaid MIB-üksuse kohale kutsuda. Kas teie meelest ta on siis inimese moodi?!) tahab eksootilisel kruisiliinil Tallinn-Tartu käima panna eksootilise turismibussi, striptiisiga.
Kui ma seda lugesin, tuli mulle meelde üks seitsmekümnendatel välja antud vene autorite följetonikogumik. Pealkirja kahjuks hetkel ei mäleta, oli midagi sellist "naera nii et tilk püksis"- stiilis, reibas ja totakas. Iga följetoni juures oli autori sarzh.
Ühes följetonis oli tegelasteks grupp seltsimehi, kes pidasid restoranis moraaliteemalist koosolekut. Välismaal turismireisil käinud kodanikul paluti jagada muljeid kõlvatust läänest. See jutustas sealsetest restoranidest: "Pime, muusika mängib, aga lava peal seisab alasti naine." "Alasti naine?" jahmusid kõik. "No ei, mitte päris alasti, tähendab - alguses on riides, aga siis võtab aeglaselt riidest lahti; nagu, nagu..." "Nagu saunas?" "Jah, täpselt, just nagu saunas."
Moraalikoosolek lõppes sellega, et kõik võtsid ninad täis, nõudsid, et restoran jääks avatuks hommikuni ning lauljatar, tema, tema ka... nagu saunas...
Ilus följeton oli. Satiiriline ja kurb, nii kurb...
Aga kui liinibussis hakkab lisaks kõigele muule veel mingi tädi raadio Elmari saatel särki maha koorima, ostab Moravius tõukeratta!
Rahaline seis, nagu isegi aru saate, pole just kiita. Samas pole hullu - varsti võin hakata perele leiba teenima topless-piltidega ja showgirli ametis. Loen praegu sahtlipõhjast leitud raamatut: transseksuaalist Caroline Cossey "Minu lugu", tõlkijaks eesti oma transa Kristel Regina. Ma ei saagi veel aru kumba tekst rohkem on - sitasti kirjutatud või sitasti tõlgitud. Mitte et ma oleks mistahes pidi shovinist või vihkaks transseksuaale, aga ma lihtsalt ei talu eriti hästi, et Londoni fucking seitsmekümnendate ööelust on võimalik kirjutada stiilis "siis lõpetasin töö ööklubis ning olin natuke modelliks, mind võeti ka ühte bondi-filmi, misjärel tegin paar kalliskivireklaami Kuveidis." Järgneb lehekülgede viisi hala sellest, kuidas ta isa teda enam päris omaks ei võtnudki. Miks inimesed arvavad, et lihtsalt see, et nad midagi läbi elavad, annab neile õiguse sellest kirjutada, kuigi lugeda on masendav?! Mina ei tule siinkohal negatiivse näitena arvesse, mul lihtsalt ei jää midagi muud üle - keegi teine mu eest kirjutama ei nõustu ja kedagi palgata pole mul raha, vastupidiselt igasugu tippmodellidele.
Aga jah, lootust on. Niipea kui noor Barry natuke hormoone võttis ja nime Caroliniks muutis, hakkasid naftasheigid ja modelliagentuurid ta peale tormi jooksma. Jään ootama.
(Püsisuhe käskis mul virina lõpetada, aga mul on siiski tunne, nagu oleks mu rinnanibude ümbrus juba kahtlaselt tundlikuks muutunud.)
