Kuidagi läks eile seltskonnas jutt sellele, kas mul on lapsi. Kas Moraviusel on lapsi? Kas paavst situb metsas?! Iseenesest võimalik, kuid teadaolevalt mitte.
Tegelikult hakkas asi mind ennast ka natuke huvitama, aga sellest võibolla kunagi edaspidi. Jätkame siiski perekondlike teemadega.

Aasta teatrikriitiku auhind läheb sedapuhku Riba Petsile, kes mõned nädalad tagasi Ekspressis kulide kabaree (tippetendus Miss Saigon) kohta kirjutas, et "seks on alati olnud parim viis enesekindlust võita. Ainus probleem on, mida pärast... vanaemale rääkida."
Jah. Kui nüüd meelde tuletame, mida Kaur oma "dsekk-audis" kirjutab probleemist, kui raske on vanaemale eelmisest nädalast jutustada - ei saa ju öelda, et nikkus viite naist, ja meeles pole ükski; või no midagi analoogset, ühesõnaga - tekib jumala huvitav paralleel. Mis kiiks meil, eesti meestel, oma vanaemadega on?!
(Loen hetkel muuseas Nabokovit, teadagi mida, ja leidsin imearmsa tsitaadi: "I've always been a good little follower of the Viennese medicine man." Need sõnad on ka minu südames alati helisenud!)

Muuseas, probleem on (vähemalt vaimuinimeste seas) tõesti üldlevinud - mul endal oli sama jama. Vanaemad annavad hästi süüa küll, aga nad tahavad vastutasuks teada, mida sa kogu eelmine nädal teinud oled, näiteks kasvõi eile õhtu. Hakkasin algul ühe anekdoodi põhjal, enda lõbustamiseks (hiljem juba harjumusest) ütlema, et "lugesin raamatut". Super alibi. Kui on mingi püsivam kepiliin, siis ütled, et lugesid "Sõda ja rahu". Vanaema küsib, kaua juba. Vastad: "no mingi paar nädalat". Vanaema küsib, kuidas on; vastad: "hea tihe".
Teinekord pead ütlema, et ei loe praegu suurt midagi - silmad sutsu haiged. Siis vanaema soovitab kummelikompressi teha. Andku jumal meile rohkem vanaemasid!
- posted by mark @ 11:59 PM