Okei, Tartu reisikiri:
siin olla - see on ajas reisida. Mul on tunne nagu oleks ma üheksa aastat ajas tagasi läinud, üheksa aastat noorem, ja kõik minu sõbrad mu ümber on samuti üheksa aastat nooremad! Ja autod on need, mis üheksa aasta eest, ja riided... ma pole Tartus veel ühtegi hästi riides inimest näinud, isegi mina näen Tartus sama masendav välja kui üheksa aasta eest! Kõik mulle lähedalseisvad inimesed on, nagu öeldud, noored, ja sealjuures süüdimatud, ja kuidagi muretud; keegi ei aja mingeid tähtsaid asju, ei juhi projekte ega organiseeri ega lobista; ega loe Vogue'i ega Financial Timesi! Ja siin ei ole ühtegi normaalset söögikohta, aga kui ära harjud, saab siin täitsa normaalseid kõhutäisi. (Harjumine - võtmesõna.) Kraanivesi ei kõlba juua, ja poes pole parmesani. Neljapäeviti käiakse kambaga homosid peksmas.
Ning Tallinnas käies tunnen ennast nagu vaene sugulane maalt. Käisin eelmine nädalavahetus Stockmannis viiendal korrusel söömas. Kassa juures pidi hing kinni jääma; ja kui naaberlauas Aigit nägin, ei julgenud tema juurde istudagi!
Jah. Meenutage endid üheksa aasta eest - ja te saate aru, kuidas on olla ja elada Tartus. (Jah, ja siis veel - need, kes Pattayast naisi ei saa, lähevad club Tallinna, ja kes sealt ei saa, lähevad Illegaardi, ja kes sealt ei saa, lähevad Zavoodi, ja kes sealtki ei saa, need homme pastakat hoida ei jaksa ning käivad seetõttu kursa priimuse käest pärast loengut konspekte nurumas ning helistavad talle õhtul ja üritavad teda Zum Zumi kutsuda, et konspekt tagasi anda! THIS is tartu, baby!)
- posted by mark @ 11:40 AM