Moravius
Friday, November 08, 2002
Huvitav, Kivisildnik kirjutab täna Päevalehes ka, et Kaur olevat kindla töö- ja elukohata. Anu Aaremäe kirjutab KesKusis, et klubides käimine on ilge nuss. Ekspressis kirjutatakse samas jällegi, et club Tallinnas on jube ilus ja hubane sisekujundus, ja paar ilusat tsitaati Hanneselt. Ühtlasi kirjutab ekspressis ClearChanneli mees, kes väidab et nende KohviRecordsi tiiserkampaania peal polnuvatki Kylie. Hämmastav.
Ärkasin siiski täna hommikul kahekesi ja käisin külaliste lõbustamiseks naabri postkastist lehte näppamas (endale pole viitsinud tellida). Külaline heitis lehele ainsa pilgu ja hakkas lõugama: "Ei ole! Hakkab pihta!"
Vaadelge Postimehe esikülge, selle paremat ülemist nurka, ja te mõistate, mis.
Vahepala: kas keegi meist on kunagi püüdnud mõtelda õdedest Shmigunidest kui... khm... naistest? noh, saate aru, mida ma mõtlen? Ma täna üritasin. Tekkis hallutsinatsioon kuselõhnast. Peaks vist arstile minema. Teisest küljest on muidugi tegu imetlusväärse vahendiga erektsiooni pikendamiseks. Kolmandast küljest - milleks mul seda vahendit enam vaja peaks minema?! Aaaaargh!
Postscriptum: kindlasti saan veel täna terve hunniku kirju meestelt, kes kõik soovivad õdede Shmigunidega lumes hullata ning "kollase dushi mänge" teha ja nimetavad kirja lõpus mind perverdiks ja sitapeaks. Mäletate kui Ekspressi provokatiivkolumnist väitis paar aastat tagasi, et ükski normaalne naine ei taha Mart Laarilt last? (Enamus mu sõbrannasid oli äratundmisrõõmust sõnatud, Anu kahtlustas et provokatiivkolumnist olen mina ja kasutan ära meie omavahelisi intiimkõnelusi.) Järgmises lehenumbris ilmus kuhjade viisi kirju naistelt, kes just nimelt Mart Laarilt last tahsid. (Palju vett on vahepeal merre voolanud - peaks lasteaedadest möödudes hakkama silmi lahti hoidma; kas on juba tõug paranenud?)
Kui nüüd seksiteemadelt jälle tõsisemate asjade juurde siirduda, siis on ajalehed hakanud viimasel ajal kahtlaselt palju Kaurile adresseeritud kirju avaldama. Huvitav kas temast on juba tõesti jõudnud saada "bez opredeljennogo mesto zhitj"? Ehk on see tõesti ainus viis temaga kontakti saada? Peaks üritama homses SLÕhtulehes löögile saada, ta on mulle kakssada viiskümmend sees. Samas ei tohiks vist vaese kodutu vastu liiga karm olla. Hea küll. Tulgu mulle Tartusse külla, ma annan talle kiirnuudleid ja viin tasuta ööklubisse Tallinn. Ah et miks tasuta? Kui jätta kõrvale see aspekt, et Moravius käib ainult nendel pidudel, kuhu teda kutsutakse (ja seda ei juhtu sugugi harva), on ühel mu uutest sõbrannadest seal käsi sees. "Mu austajal on seal tuttav turvamees," ütles sõbranna, mõtles natuke ja lisas siis: "Tegelikult oleks vist vastupidi shefim." (Me oleme hakanud koos solaariumis käima selle sõbrannaga. Ta on lahe!)
Moraviuse päeva anekdoot:
Suur-suur kaubamaja, no tõeline univermag. Kõike müüakse. Müügijuht võtab uut poeselli (anakronism, aga mis teha) tööle. Tutvustab siis kutile olukorda: "Meil siin on sihuke stiil, et ikka agressiivne müügitehnika. Saad aru? Et tuleb vaadata, mida kliendil võiks vaja minna ja siis see kõik talle müüa. Et kui inimene tuleb niiti ostma, siis müü talle ka nõel ja käärid. Ja kui tahab vihmavarju, siis müü talle ka kummikud. Saad aru?" Kutt noogutab. Jätab siis müügijuht poisi tööle, ise läheb ära. Tuleb õhtul tagasi ja küsib: "Noh, kuidas läks?" Ise mõtleb, et reedene päev, mis siin ikka nii väga olla sai, ega inimesed ju ei shoppa. Poesell kehitab ka õlga - noh, käis üks tüüp. "Mis sa talle müüsid siis?"
"Noh, õngekonksu müüsin."
"Ahaa," teeb müügijuht, "aga kas sul oli meeles, mis ma sulle rääkisin? Sa oleks pidanud talle kindlasti näiteks tamiili ka müüma!"
Kutt ütleb, et müüski kusjuures tamiili ka. Müügijuht kiidab, et tubli poiss, alguse kohta pole väga vigagi. Kutt räägib edasi: "No ja siis ma müüsin talle veel ridva ka, koos korgi ja tinaga." Müügijuhil hoopis hea meel, vaatab et poisist saab asja. Kutt jätkab: "Siis ma müüsin talle veel kolm spinningut. Siis müüsin karbi lante. Siis müüsin talle kahva ka. Siis müüsin talle kalamehesaapad. Siis müüsin talle kummipaadi - koos aerudega. Siis pumba, paadi jaoks. Siis müüsin talle telgi ja magamiskoti. Siis müüsin talle pudeli süütevedelikku ja grillvarda. Siis müüsin talle kokkupandava toolikese. Siis viisin ta alkoletti, sealt ta ostis kasti õlut ja suure viina."
Müügijuht kuulab, karp lahti. Viimaks karjatab siiralt: "Unfuckinbelievable! Mees! Sa müüsid talle kõik selle staffi - ja tema tuli ainult õngekonksu ostma?!"
Kutt kratsib korra kukalt ja ütleb "no tegelikult..."
"No tegelikult? No mida?"
"No tegelikult ta tuli naisele tampoone ostma, ja ma ütlesin siis, et kuule sul on nädalavahetus nagunii perses, mine juba parem kalale."
See kuulub siis vist asjade hulka, mida Peep meile ei rääkinud...
Kui jätkata rubriigiga "Mida Barbi meile ei rääkinud", võtke ette ENE teine köide (teate küll, mustakaaneline, CERA-FILL) ja tutvuge, mida see väärt teatmeteos ütleb sellise kurikuulsa ja ulatusliku nähtuse kohta nagu feminism. Uskuge mind, teie silmaring avardub.
Ja kui teie silmaring on avardunud ja te olete leidnud valgustust, mõelge - miks valisin ma Moraviuse päeva anekdoodiks just sellise naljaloo? Kas sattusin kaubamajas osava müüja peale? Või, teine võimalus, ega ometi pole mu nädalavahetus perses ning sealjuures ei lähe ma isegi kalale? Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid...
Wednesday, November 06, 2002
Kusjuures - kui keegi teist juhtus mind nägema täna keskpäeval, mil ma jooksin solaariumist butiiki (Tartus on ka paar sellist olemas), et endale eile kinni pandud talvejope välja osta, võis teil tekkida illusioon, et ma suudan sellist elustiili endale lubada. Vähe asju siin ilmas on tõest kaugemal. Kuid imelikul kombel on mul siiski a) päevitus b) talvejope. Annan ilmselgelt oma olemasoluga hoobi lääne ühiskonna kollektiivsele alateadvusele, pannes toime võimatut - teen omleti, ja jätan munad alles... õigemini - söön omletti, hoolimata sellest et mul pole elu sees eriti mune olnud, ja paistab et neid ei tule ka tulevikus.
Enda omad, kusjuures, valutavad natuke - tänan küsimast. Samas, vaata kui me veel Jürgeniga Amsterdamis...
