Moravius
Saturday, September 21, 2002
Diana helistas eile õhtul, kui ma olin just lõpetanud mööblipaigutuse feng shui järgi ja tahtsin magama jääda. Ta teatas, et on Tarmol külas, Tarmo läks jalgrattaga sõitma ning tema räägib Tarmo moblaga, ja kavatseb rääkida vähemalt tunni, sest tal on hirmus igav. Tundub et Tarmol pole vist enam erilist lootust Di käest saada. Sellised väikesed detailid näitavad äärmiselt kujundlikult suhte seisu, kas pole?
Igatahes, Dianal oli rääkida nii mõndagi, mis me salgame. Tema üks esimesi tähenduslikke tekstilõike puudutas uhiuut suguhaigust, mille ta talvel Tepi käest sai. Tepp oli selle omakorda saanud oma eksnaise Ella käest. Diana sai sellest kõigest teada, vaadates uut talkshowd "Mamma Mia", kus Ella nutuse näoga Tepist ja nende suhte purunemisest rääkis. Diana oli teleka eest joonelt aidsi ennetuskeskusesse jooksnud, sest oli juba õhtu ja ta lootis et see on 24h lahti. Ei olnud. Igal juhul, järgmisel
Tuesday, September 17, 2002
Tööle tagasi tulles oli muuseas esimesi asju, mida ma nägin, mõõdukate õunakujuline logo, mis oli kinnitatud mu desktopi peale. See tõi mulle kiiresti meelde ühe Juku-anekdoodi. See oli kuidagi nii, teate küll, et õpetaja õpetab nullklassile tähestikku. Jõuavad siis üle kivide-kändude kuidagi õ-täheni välja. Õpetaja joonistab tahvli peale suurelt õuna ja küsib kavalalt: noo lapsed, üelge nüüd misse on. Ise iniseb juba õ-tähe algust. Juku tõstab käe. Õpetaja noogutab: no ütle Juku. Juku tõuseb ja ütleb: "see on perse". Õpetaja saab shoki ja käratab: juku! marss direktori juurde! Tuled koos temaga siia tagasi! Juku siis läheb ja ütleb direle, et õpetaja kutsus. Miks kutsus, küsib dire. Juku on näost punane ja ei ütle sõnagi. Direl asi selge - poiss on millegagi hakkama saanud. Võtab siis jukul natist kinni ja lähevad klassi. Klassi sisenedes haudvaikus. Dire vaatab võimukalt klassis ringi, siis vaatab õpetajale otsa ja küsib: "Nonii? Kes meil siis nüüd selle perse tahvli peale joonistas?"
Vaat sihuke anekdoot. Huvitav kas tädi Leelo võttis selle ka oma juku-anekdootide kogusse, millest paremad palad Päevalehe tagaküljel ilmusid? Lugesin neid iga päev suurema hoolega kui oma horoskoopi.
Logo päritolu polnud iseenesest vaja pikemat aega uurida. Süüdi oli neiu Kerli, kelle õde sai viimaselt parteiürituselt neid kleepekaid tuhandete kaupa. Kerli üritab neid igale poole sokutada. Kujutan ette olukorda Kerli kodus, kuidas väikevenna söögilauas ulub ja nutab: "Ema, ma ei taha enam Mõõdukate kleepsu pudru!" ja ema vastab karmilt: "Söö nüüd! mis me nendega siis sinu arust tegema peame?" ja vennake pühib pisaraid ja küsib kergelt kõõksudes, lootusrikkalt: "a mis magustoiduks on?" ja ema ütleb: "jäätis mõõdukate kleepsudega". Vaesed parteilaste pered.
Siiski ei suutnud ma välismaal täielikult lõõgastuda ja maisest saastast vabaneda. Mõtlesin peamiselt kahetsusega sellele, et minu suhe psühhoanalüütik Sandraga ei ole piisavalt sügav, et talle üks spetsiaalne meil saata.
Selgituseks niipalju et nägin päeval enne ärasõitu Sandrat mingi kutiga kohvikus. Lisaks sellele polnud ta mulle poolteist nädalat helistanud. Tõsi küll, mis meie vahel siis ikka nii väga oli - paar helistamist, paar kohvilkäiku, käisin tal korra Elvas külas ja aitasin remonti teha, tema käis korra mul külas ning käisime õhtul väljas ja ööbisime koos minu voodis... aga ei suurt midagi rohkemat. See polnud seda tüüpi suhe, millel oleks algus või lõpp.
Nii et põhiliselt kahetsengi, et ma ei saa talle saata meili, mis sisaldaks ainult Depeche Mode'i laulu Breathe sõnu (talle DM üsna meeldib). Teate küll, see mis algab " I heard a rumour, they travel far..." ja edasi läheb et "so I want to know your alibies, tell me this whole thing is madness and we're doing fine..."
ja ta loeks seda ja algul punastaks (häbist) ja siis kahvataks (kahetsusest) ja saabuks jooksuga läbi sügisvihma mu ukse taha, juuksed sassis ja meik laiali... no ühesõnaga umbes nii nagu Helen Hunt saabub Jack Nickolsoni ukse taha filmis "As good as it gets".
Aga midagi pole teha. Kui nii siis nii.
Iseenesest see fakt mind vist eriti ei häirigi. Ma nii tõsiselt seda rohrschahi-kaubamaja ka ei mõelnud. Lihtsalt, teate küll, kui äkki selgub et sind enam ei eelistata...
Ülejäänud osa reisist mõtlesin põhiliselt Lara peale. Väheminformeeritumad teist küsivad nüüd tõenäoliselt, kes on Lara. Lara on Sandra sõbranna, tema nimi on Liina; ja teda ei hüüta Laraks päris põhjuseta. Kui me veel Sandraga koos ringi hängisime, nägin teda päris tihti, sest ta oli vist Sandra parim sõbranna. Aga muidugi ei ütle see Lara kohta mitte midagi.
Võibolla ütleks Lara kohta midagi paremini üks lause, mille ma reisu peal bazookakuminas sonides välja mõtlesin:
"Kui mulle näidataks teed maailma lõppu ja see oleks kaetud klaasikildudega ja mulle öeldaks, et sina oled teises otsas mind ootamas, ei kõhkleks ma sekunditki, et paljajalu su poole jooksma hakata, ning ainus asi, mis sunniks mind tagasi pöörduma, on see, kui ma avastan, et olen unustanud sulle lilled kaasa osta."
Vaat selle lause ma ütleksin, kui mulle antaks võimalus öelda talle üksainus kõike muutev lause.
Aga muidugi, võibolla ma ütleks hoopis: "Suitsu on?" Kurat teab.
Nii et lähema aasta programm: a) saada sigarikkaks b) suudelda Larat. Muidugi ei pea see ilmtingimata samas järjekorras olema. Võib olla ka et a) suudelda larat b) süüa õhtust c) suudelda larat d) pesta hambad e) suudelda larat f) minna laraga välja g) suudelda larat h) saada sigarikkaks i) suudelda larat j)magada, käed ümber lara põimitud k)ärgata lara suudluse peale.
Jah. Niipalju siis sellest Lara Crofti Liina-nimelisest teisikust.
Tagasi Austriast, Viin oli imeilus. Millalgi poole tee peal lõi Ida-Euroopa pähe nagu pudeliga, ja sellest hetkest saadik valutas mul kukal kohutavalt.
Vaadates tagasisaabununa üle ajalehti - just in case, et näha ega minust midagi pole - avastasin tsitaadi vend Reiljanilt: "Meri ajal minusuguseid mehi Kadriorgu ei lastud".
Pane jah veel soola haava peale. Mäletame veel niigi, millised ilusad ajad olid.
