Kas te suudate uskuda arvutite jultumust? see neetud lehekülg sõi jälle ühe sissekande ära! See sissekanne kõlas umbkaudu nii:

Oh mida kõike vahepeal juhtunud pole!

Kõigepealt - Mari sõi mu Prozaci ära. Kolme päeva eest selgus et keegi mees ei armasta Marit piisavalt. Mari sattus sellest paanikasse ja tuli mulle külla, istus mu diivani peal ja purskas vaheldumisi tuld ja pisaraid, keerates ühtlasi nässu rahuliku õhtu Playboy Late Nite Specialitega. (Sõber Marko laenas paar kassetitäit.) Ta keeldus koju minemast, "sest seal olen ma üksi iseendaga ja mu sees haigutab selline tühjus et ma ei julge sellega vastakuti seista". Tegin talle sohva peale aseme ja läksin tusaselt magama. Uinumisest ei tulnud muidugi midagi välja, sest Mari uitas pool ööd ümber ja kolistas nagu poltergeist. Hommikul ärkas ta väga üllatunult. Selgus et ta oli mu kolme nädala prozacivarud kinni keeranud ja lootnud parimat. Küsisin, kuidas ta ennast tunneb. "Uni ei tahtnud kuidagi tulla," kurtis Mari. Lugesin suitsiidikatse lõpetatuks ja tegin talle tassitäie musta kohvi. Mari mainis et tal olnud mõte ka "see odekolonn" peale juua, et ehk siis oleks asi kindlam olnud. "See odekolonn" oli mu uhiuus ck Contradiction. Ütlesin leebelt, et kui ta seda teeks, poleks surma saabumist vaja kaua oodata, ning panin teravad köögiriistad käeulatusest igaks juhuks kaugemale.

Igatahes, selle pealesunnitud võõrutuse tõttu olen viimased kaks päeva veetnud cold turkey all kannatades ja selle leevendamiseks võtnud kaks sudafedi kolm korda päevas. Või ei, vastupidi. Või samas - tegelikult pigem siiski kolm tükki kolm korda päevas. Või õieti ma ei tea, aga igatahes piisavalt.

Mistõttu olen küll reibas ja tegus ja rõõmus ja nägus, aga natuke insomnaatiline ja mis seal salata, närviline. Ja järgmisel ööl, umbkaudu poole kahe paiku pärast seda kui Mari mu prozaciga üks-null tegi, avastasin oma suureks õuduseks, et minu akna all (elan esimesel korrusel ja mul pole kardinaid) tantsib keegi poolkiilas mees balletti.

Leidsin kobamisi telefoni ja kutsusin endale takso ning sõitsin üleni värisedes Markole külla. Seletasin talle, et ma ei suuda koju minna, sest see öine balletitantsija nägi välja nagu mingi ilmutus x-failidest ja pani mind tundma eksistentsialistlikku õõva. Marko tegi mulle tusaselt sohva peale aseme ja läks magama. Mul ei tulnud und ning ma uitasin öö läbi ta korteris ümber, istusin internetis ja jõin mingit imelikku riia palsami moodi asja, mille külmkapist leidsin.

Igatahes, hommikul veenis Marko mind kasutama juhust ja sõitma Viini. Olin küllalt rumal et talle muu jutu sees poetada, et Atko ja Lilian sõidavad mingisuguse kamba ja minibussiga Austriasse bazookamängijate festivalile (või oli see mingi muu etniline puhkpill) ja et bussis oleks vaba koht ja mind kutsuti kaasa. Marko tegi mulle selgeks, et ma olen idioot kui ma ei lähe, sest Viinis on praegu imeilus. "Ma saan aru, et sa ei taha praegu kodunt lahkuda kui sul mehed akna all balletti tantsimas käivad," hammustas ta. Solvusin ja ütlesin talle konkreetselt, et mul pole aega mingisuguse kamba salkus boheemidega läbi ida-euroopa kruisida, pealegi mängivad nad sealjuures kindlasti terve tee oma bazookasid (või oli see kazoo) nii et buss kajab. Lahkusin tema juurest tigedalt ja helistasin Atkole, et küsida, kas koht on veel vaba.

Nii et ühesõnaga, lähen homme Euroopat vallutama. Ainus mure on, mida kaasa võtta, mida jätta. Kanepit saab vist kohapealt ka, Holland on ju kohe Austria külje all. Sudafedid jätan maha, tahan lõõgastuda ja puhata ning vabaneda maisest saastast.
- posted by mark @ 10:22 PM