Olin eile pisut rahalistes raskustes, mistõttu ei saanud minna Pegassi grappat jooma, vaid pidin käima trahteris, kus saab endale suurte alumiiniumtrumlite seest plastmasskulbiga kalapulki võtta. Õnneks läks see lõbu mulle ikkagi tubli "koidula" (olen rõõmuga näinud, et see vana hea väljend on taas kasutusele tulnud! Mäletan, kui Viru tänavalt sai litse, kellele tuli maksta kolm koidulat tunnist. Olid ajad! Olid kombed! Viin ja mehukatti voolasid ojadena, mäletate? Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.) maksma, muidu oleksin ennast tundnud taaskord millegipärast vaimselt vägistatuna. Analüütik on öelnud, et mul on urbanisatsioonipaine sublimatsioon. See pidavat tema sõnul seletama, miks ma kogu aeg Pegassis käin ja selle üle virisen. Peaks mõnikord Spiriti kohvikusse ka minema, et sealgi viriseda. Võibolla virisen täna Moskvas. Aga, veel kord, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Ühesõnaga, trahteris kalapulki nätsutades ja neid vahutava humalamärjukesega alla loputades kohtasin Raimondit. (Ta on elav näide sellest, et parteiline kuuluvus siiski on kaasasündinud.) Küsisin talt siiski seda, mida olen ammu tahtnud küsida, nimelt: miks ta seda ikkagi tegi? Lootsin kuulda, et põhjus on rahas, et see on keskharidusega vilkale noorukile hea soe koht ja kindel leivakannikas. Oh paraku. Raimond seletas mulle kiiresti ja ülbelt, et ta on just seal, kus ta alati on tahtnud olla. Seal on võim. "Nad võivad viriseda, nad võivad sõimata, aga Tema on see, kes asja juhib; ja üle poole rahvast tegelikult toetab teda, olgu siis rohkem või vähem avalikult," sõnas ta mulle.
Läksin nukralt koju, mõeldes sellest, et samas kui alati on inimesi, kes tahavad raha või naisi, on ka teatud hulk inimesi, kes tahavad ainult võimu. Ja võimu saamise võtted on nii lihtsad, nii elementaarsed, niisama vanad kui inimkond, ja me ei suuda nende eest põigelda, nagu vanamutt ei suutnud põigelda kirvehoobi eest juukselahule.
Kaalun tõsiselt emigratsiooni. Emigratsioonipõhjuseid on veelgi: seitsmeteistkümne aasta pärast pidi Maa asteroidiga clash'ima. On vist viimane aeg elama hakata, enne kui Ninasarvik ja Startrooper peo ära lõpetavad. Võtan parem natuke spiidi, Prozaci jaoks pole paraku raha, Zuroffi nimekiri oli tagasi lükatud. Anu on nats, ma ütlen teile! Vandenõu võimutseb isegi kapos.
- posted by mark @ 9:41 AM

 
Lugesin äsja Delfist, et keegi Ian McMillani (või whatever) nimeline mees oli sõlminud võimatu kihlveo: Elvis tuleb mingi kadunud hobuse seljas Wimbledoni ja mängib mingi kadunud mõrtsukaga finaalis tennist. Kihlveokontor oligi lolli peaga diili ära teinud. Hakaku parem arvuteid ja pastakaid müüma enne kui pankrotihaldurid seda tema eest teevad. Mul on veel suurepärasem idee, mis peaks ka lahendama minu rahamured: Arnold Rüütel peab Kristiina Ojulandi lapse ristimisel vaimuka kõne ning nimetab beebi vanaisa järgi Andreseks.
- posted by mark @ 9:40 AM