Moravius
Tuesday, July 16, 2002
Suure kontemplatsiooni peale meenus mulle, kuidas käisin eelmisel reedel Mari juures. Mari elab looduslähedast elu, ta ei raseeri kaenlaaluseid ega kasuta tualettpaberit. Seetõttu ma tema juures väga sageli ei käi, kuid ta on põhimõtteliselt tore naisterahvas ja ta onu oskab puhtast veest pärmi ja suhkruga imelisi asju teha. Ei, ta onu pole pagar kui te mõistate, mida ma mõtlen. (Olen juba põhilised tootmisnõksud ka ise ära õppinud. Väga soovitatav on pärast natuke kaaliumpermanganaati sisse siputada, see setitab ära - ilusti selgeks läheb. Üks firmakas on veel tomatipasta. Natuke tomatipastat ühe laari peale paneb asja niimoodi käima et on! Kui aga konjakimaitselist tahad, lase tammetõrude peal tõmmata. .
Istusin hiljem kontemplatiivselt Mari käimlas . Kui saabus aeg afäär lõpetada, puutus mulle näppu eilne Ekspress, täpsemalt selle uuriv osa, Kranaat, milles oli kirjas, et USA-s toimus esimene abielulahutus seoses 11. septembri lennundusnäitusega. Ilmneb (kirjutab Kranaat), et keegi mees, kelle töökoht oli WtC-s, viibis tol hommikul oma armukese juures, telefon välja lülitatud. Niipea kui ta selle sisse lülitas, helistas tema naine ja küsis, kus mees on. "Wadda fuck? Offisis olen," vastas mees.
Jätsin ajaleherebendi alles ning pühkisin end selle asemel hoopis Marko Mägi kolumniga, kus ta õpetab inimesi suvel rasva sööma. Usun, et tegin jumalale ja inimestele meelepärase teo.
Hiljem kontempleerisime Mariga juhtumi üle, rüübates klaasidest ning imetledes televiisoriekraanil kirendavat seadistustabelit.
Mulle valmistas kohutavat hämmingut see, et naine muudkui helistas ja helistas, kuigi telefon oli ju algul välja lülitatud. Kas mina oleksin sellises olukorras uuesti helistanud? Ma küll eriti ei usu.
Viimaks leidsime, et ilmselgelt on tegu kohutavalt peene nõksuga abikaasa petmiselt vahele võtta. Kui ta iga kord, mil talle helistad, vastab kasvõi poole coituse pealt, et on kontoris ja teeb lüümiku-presentatsiooni, jääb ainult üks võimalus: hävitada kiiresti kontor ja otsekohe kontrollida, mis ta siis ütleb. Kui midagi ütleb, siis valetab. Kui midagi ei ütle, siis räägib ilmselt tõtt.
Mulle hakkas see naine jalamaid kohutavalt meeldima. Temas on tõelist njuujorklannalikkust! Detektiivide palkamise või mehe taskus sorimiseni alandugu Breemeni või Texase kodukanad. Meie NYC-s sellise väikekodanliku nikerdamisega tegelema ei vaevu.
Eks ole stiilne? Kogu see kahetsusväärne lennushow sai otsekohe juurde lausa imepärase sära. Ma võtaks selle daami jalamaid naiseks! Lisaks kõigele muule oskab ta kahtlemata raha teha. Sellise afääriga ta miinustesse jääda ei saanuks: kas lahutusraha või valuraha oleks pidanud kindlasti tilkuma.
Mari tundis huvi, kas ma ka ei pelga sellist tädi altari ette viia. Mis siis kui mul tekib tahtmine aisade vahelt natuke välja hüpata? Rahustasin Marit. Niipea kui ma Citysse abikaasaks saan, kavatsen ma iga naisest eemaloldud minuti veeta armukese juures.
Olen täna viimaseid päevi malbe ja kontemplatiivne, otsustasin hakata jälle prozaci võtma, nii kui ühe diili eest raha kätte saan. Esimestel prozaci-päevadel käin tavaliselt ringi nagu purjus elektrijänes: värisen ja öögin igasse nurka. Aga kui ilus värviline on maailm neil päevil...
Täna otsustasin oma kontemplatiivsusest viimast võtta ning panin enne tööd purgitäie palderjani ära (oksasepaamiga on kööga sest retseptid on otsas, aga psühhiaater annab neid alati prozacile tasuta kaasandena paar karpi). Nüüd olen täpselt nagu Arnold Rüütel. Kusjuures - mul hakkavad isegi juuksed lokki minema!
