Moravius
Thursday, July 11, 2002
Leiutasin uue rahateenimisviisi: ATMon. Just nimelt - ATMon. Pole kuulnud? Aga Pokemonist olete kuulnud? Täpselt!
ATMon on sinu uus digitaalne sõber, pisike ja armas sularahaautomaat. Ta elab interneti sügavuses, võrgukeerdude vahel on tema väike pesa. ATMoni tuleb toita ja temaga mängida, muidu jääb ta kurvaks või koguni sureb!
Kui tahad endale ATMoni, kirjuta aadressil kodutytar@hot.ee, ja sulle saadetakse pangaarve number, mille kaudu sa ATMoni toita võid. Mida suurema ülekande sa teed, seda rõõmsam on su väike lemmik! Näita välja hellust, näita et sa polegi selline urood nagu pealt paistab, et ka sinu rinnus tuksub hell süda. Ära unusta - kodutytar@hot.ee, ja sa saad endale kohe päris oma ATMoni!
Nii. Blogi sõi mu eelmise posti ära. Aina toredamaks läheb. Maasikas on tõmbunud tumedamaks. Wiesenthal pole raha üle kandnud. Ülemus käib iga viie minuti mu lauast mööda suitsu tegemas ja vaatab kurja näoga. Ta vist plaanib mu vastu midagi. Oksasepaam on otsas.
Wednesday, July 10, 2002
käisin äsja jutukates kolamas. Tutvusin kahe väga seksika neiuga. Huvitav, miks ma varem juba jutukatesse sattunud pole? Tingimata tuleb edaspidi käia! Õppisin selgeks ka kaks uut sõna: ic ja muig. Vahva!
Ahjaa, töö kõrvalt sain viimaks läbi loetud Kenderi viimase romaani. Siiani olin arvanud et see on hirmus naljakas raamat. Nimelt ärkasin ühel hommikul natuke valutava peaga ja mälestusega, et lugesin dushi all raamatut ja see oli veel parem kui seks ning ajas kohutavalt naerma. Läksin dushikabiini asja uurima ning leidsin Kenderi raamatu "Check Out" ning Leedu Vabariigi põhiseaduse. Nüüd siis selgub, et lugesin ikkagi põhiseadust. Aga võibolla ka Kenderit, olin nimelt teinud midagi, mida ma ei ütle, aga mis põhjustas lõpuks kohutavat söögiisu... aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Niisiis, Kender.
Ma üritan kirjandust lugedes seda alati lahterdada. Et nagu aru saada, mis ta õieti olema peaks või nii. "Check Oudi" puhul jäin natuke hätta. Üks võimalus, et see on tõesti empiirilisest kogemusest tõukuv ja kirjeldab jumala adekvaatselt rikka ja eduka meha igapäevaelu. Aga Kender ei ole rikas ja edukas. Tal on hunnik võlgu ja tööpõlgus.
Seega jääb autobiograafilise momendi lootus ära. Nii et tegu on puhta fantasy'ga.
Aga sel juhul - miks peaks üks fantasy nii kuradi igav olema?
Ei, ma ei räägi isegi mitte sellest "üles-alla" peatükist. (Kui paljud teist selle läbi lugenud on? Mina olen! Olen vahel, tunnistan, ka masohhist.) See raamat on lihtsalt üleni nii lootusetult igav.
Ausõna, kasvõi üksainus kosmosetulnukas või mõõgavõitlus oleks asja kõvasti edasi aidanud
Selle peale mõeldes tundsin nii suurt erutust, et võtsin veel ühe oksasepaami. Arvan, et hakkan varsti oksele. Parem panen prügikorvi varakult valmis.
Päev oli meeletult pingeline. Enamus kolleege on puhkusel ja ootavad et mina nende töö ära teeks. Millised nahaalid. Võtsin natuke spiidi, saan seda Anu endise mehe käest, kellele toob seda igal neljapäeval ukse taha üks asiaat. Anu mees pole seda kunagi tellinud ega maksa selle eest ka raha, aga asiaat imbub iga neljapäev kohale, pistab talle paki pihku ning kaob silma pilgutades. Keegi ei saa siiani aru, miks. Pakkusin Anu mehele, et vahetame korterid ära, aga ta keeldus, kuna minul käivad (tema sõnul) pidevalt inkassomehed ukse taga. Mida ta, siga, jamab. Mul pole juba kaks kuud ühtegi inkasserit käinud. Ausalt!
Spiidi võttes avastasin, et maasikas pole ikka veel kusagile kadunud. Mis jama on?
Logisin ennast panka ja avastasin et Wiesenthal pole ikka raha üle kandnud! Läksin erutusest tualetti, et vältida enesemärgamist ning leidsin et maasikas on ikka veel kaelal! Oleksin võtnud oksasepaami, aga need olid otsas. Hakkan juba Anu murele kaasa tundma. Usun, et kutsun ta reedel Opium Clubi, kus Ines jooki kallab.
Vaatasin oma kaunterit, et teada saada, kas ma pean seda juba nullima. Külastajastatistikast ilmnes, et mingil põhjusel tunneb minu vastu huvi Eesti Telefon. Võibolla ka mitte, ma ei tunne arvuteid päris hästi. Helistasin siiski oma analüütikule. Ta käskis mul võtta oksasepaami. (Ta ei tohi seda ise välja kirjutada, aga teab, et ma psühhiaatrilt retseptid pihta panin.). Läksin ja võtsin neli tükki. Maasikas polnud ikka veel kuskile kadunud, seepärast võtsin kaks tükki veel.
Pean kandma kaela ümber salli ning valetama töökaaslastele kähiseval häälel, et kui eile Kauriga Raini poole sõitsime, oli taksos konditsioneer peal; ning Rain pakkus pärast veel külma grappat. Tegelikult käis Anu eile minu pool oma maasikat näitamas. Pidin tunnistama, et Wiesenthal ei ole veel raha üle kandnud. Selle peale tegi Anu mullegi ühe läraka kaela peale ja naeris kahjurõõmsa häälega. Käisin äsja tualetis peegli ees. Pole veel kuskile kadunud.
Usun, et kannan ka Anu Wiesenthali-nimekirja.
Tuesday, July 09, 2002
Lugesin jälle delfit. Hindrek Meri tahab alustada elutarkade kogude loomist kohalike omavalitsuste juurde, et need kõik otsused ennem läbi arutaks ja siis omavalitsusele nõu annaks. Haistsin riikliku stipendiumi võimalust. Asun kirjutama sotsiaalkriitilist näidendit "Kirjad elutarkade kogust". Esimene vaatus, mille toimumise aeg on 2006, kirjeldab, kuidas Valga elutarkade kogu arutab bussifirmade pakkumisi, mis on laekunud riigihankekonkursile Valga linna kahe bussiliini teenindaja leidmiseks.
Usun, et positiivse peategelase nimi võiks olla Maie, ja negatiivse - Mart. Või Eefraim.
Nüüd meenus mulle jälle see eesti märk, ja ma läksin nii närvi, et pidin võtma paar oksasepaami. (Need on odavad ja kindla toimega rahustid, mida saab apteegist võltsitud retseptide alusel nii palju kui kulub. Kõrvaltoimeteks on oksendamine, krambid ja loote ärakukkumine.) Selle ümber on siiski olnud kohutavalt palju igasugust vassimist. Nüüd käivad kaunid tütarlapsed juba ringi naljatlevate t-särkidega, mille rinnal on "welcome to ESTonia" asemel "täitsapERSEs". Miks siis nii, armas rahvas? Ma arvan, et enamus meist ei teadvusta endale teisi võimalikke reaalsusi. (Mulle meeldib mõtelda paralleeluniversumitest!) Ühes, ja ausalt öeldes kaheksasada korda võimalikumas reaalsuses töötas Evelin Int-Lamboti meeskond selle seitsmekümnendate stiilis lätaka asemel välja kauni graafilise kompositsiooni kaljases seisvast Kalevipojast. Kalevipoja ümber on rukkililledest vanikud ja tema pea kohal lendab suitsupääsuke silmapiiri poole. K-pojal on peas murumüts (mis iganes see siis ka poleks). Märgi juurde käib ka slogan "Eesti - karge põhjamaa".
Mainitud paralleeluniversum võtab vastu immigratsioonitaotlusi. Kellele sobib "Eesti - karge põhjamaa", lipaku sinnapoole. Ühe mõtte võibolla lisaksin veel siia juurde: Moraviuse blogi jääb paraku siia reaalsusesse maha.
Anu helistas, ütles et tal on vaja kosmeetilist oppi. Tundmatu kurjategija (nii väljendus Anu) oli talle vasakule rinnale maasika teinud. Lohutasin, et maasikates on palju c-vitamiini, aga Anu ei jäänud rahule. Palus, et ma teda toetaks. Peab vist jälle AS Wiesenthalile midagi tegema. Idee - üles tuleb anda see kohutav saksa ajakirjanik, kes enne eurovisiooni (selle aasta oma) Päevalehes ütles, et eesti märk olla jube. Tõesti, kas nii on ilus? Tulla võõrale maale ja hakata siin kõigepealt kohe mögisema! Eks talle, seale, oleks muidugi haakrist rohkem meeldinud! Lisaks Wiesenthali kümnele tonnile palun Saksa riigilt 872 tuhat eurot patriootlike tunnete solvamise eest. Annan Anule maasikaeemaldusraha ja lähen ise pärast tööd Pegassi sööma.
Panin leheküljele kaunteri. Natuke murelikuks teeb, et see on vist ainult kuuekohaline. Liiga tihti peab hakkama teda nulli lööma.
Muutsin logi settingutes midagi ära. Huvitav, mis nüüd juhtuma hakkab? Tore on elada vabal maal, kus iga päev võib tuua senitundmatuid võimalusi!
Delfi kirjutab, et Zuroff hakkab iga natsikurjategija pealt kümme tonni maksma. (Taala, ma mõtlen.) Koostan nimekirja. Usun, et kõigepealt võiks Simon Wiesenthali keskus tegeleda Jüri Linaga, too on kindlasti kollaboratsionist, olen kuulnud et ta pidi rääkima valjusti, avalikult ja halvasti (juutidest loomulikult). Juba üks kolmest on piisavalt halb. Ilmselt esitan Lina eest kolmekordse arve. Teiseks arvan, et märku tuleb anda Atsi alumisest naabrist, kes on meile juba kolm korda väidetava lärmamise eest politsei kutsunud. Üks kord oli muuseas eelmise Eurovisiooni ajal, kui Eesti võitis. Pidin läbi lörtsi pubisse jooksma, et mingite sigade selja tagant suurelt ekraanilt meie esipaari võidulaulu näha. Minu arvates on see väga natslik käitumine. Läksin pärast seda värisedes oma analüütiku juurde, sest tundsin nagu oleks mind vägistatud. Analüütik arvas, et mulle tehti hoopis coitus interruptus. Kümme tuhat on sellise natsi eest samuti vähe, nõuan viiskümmend.
